Kuidas jahtida aardeid
Blogi

Kuidas jahtida aardeid

On esmaspäev kell 11:06 ja istun Hiiumaal köögi laua taga.

Rammestuse tunne on peal.

Ühtpidi seetõttu, et sõin just kõhu võileibadest ja pirukatest täis, teistpidi aga seetõttu, et sain eile öösel umbes 10 tundi und.

Hiljaaegu lugesin kuskilt, et normaalne magamise aeg on 7-9 tundi ning kui üle selle läheb, oled järgmisel päeval väsinud.

Aga see uni tundus justkui vajalik pärast pikka nädalavahetuse seiklust.

Eelmisel nädalal helises ootamatult mu telefon. Mees teiselpool toru avaldas soovi minuga kohtuda.

Tallinnas.

Nimelt käivad mul hetkel läbirääkimised ühe Tallinna ettevõttega, et alustada koostööd. Selle raames oleks minu ülesandeks juhtimisnõustamine ning inimeste treenimine nende produktiivsuse tõstmiseks.

Foto tehtud enne esimest videokõne, kui alustasin läbitääkimisi ühe Tallinna ettevõttega, et alustada koostööd. Nädala pärast sain kõne kutsega tulla Tallinasse kohapeale.


See perspektiiv pakub mulle ühel väga konkreetsel põhjusel lootusrikkust (lisaks sellele, et saan seda teha kaugtööna Hiiumaalt).

Umbes 2 aastat tagasi istusin ma oma eelmises kodus, Vene tn 1 aadressil asuvas Vanalinna korteris, mediteerimispadjal.

Ma olin eelmisel päeval tulnud tagasi oma elu kõige sügavamalt siserännakult. See kogemus – 10-päevane Vipassana meditatsiooni kursus – oli mind muutnud igaveseks.

Sel momendil valitses minus täielik rahu ja vaikus ja armastus.

Kuni juhtus midagi ootamatut.

Selleks hetkeks oli mul seljataga ka 7 aasta pikkune kinnisvarakarjäär, kus töötasin ennast nullist valdkonna tippu,

mitme aasta pikkune reisimine laias maailmas,

elamine USAs Las Vegases,

ning 2 aasta pikkune minipension,

mille raames tegin karjääri DJ ja muusikaprodutsendi ja pidude korraldajana.

Pärast kõike seda olin kogenud täielikku sisemist krahhi.

Kujuta ette, et maailm kingib sulle võimaluse juba varases nooruses kogeda momente, millest oled terve elu unistanud. Momente, mis andsid kogu su elule eesmärgi ja tähenduse ja mõtte.

Ning siis saabub tühjus…

Sest ühel hetkel ei ole kogetu sinu jaoks enam põnev. Sa oled õppinud ja tegutsenud ja saavutanud. Kuid siis sai sellest elust rutiin, mis muutus igavaks…

…ja sa oled justkui tagasi nullis.

Vipassana oli see, mis päästis mind sellest nullpunktist. Ta õpetas mind kogema reaalsust täiesti teistsuguses teadvuse seisundis. Moment momendi haaval vaatlema oma kogemust tulemas ja minemas täpselt sellisena nagu see parasjagu on.

Ja nii ma istun seal, päev pärast kursuselt naasmist.

Ning esitan endale ühe fundamentaalse küsimuse.

“Kui ma peaksin täna, siin ja praegu, alustama oma elu uuesti täiesti puhtalt lehelt…

…siis millest ma peaksin alustama?”

Ning vastus tekib mu teadvusesse justkui iseenesest:

“Kõik algab oma tugevate külgede tundmisest.”

Ma olin elus jõudnud kohta, kus ütlesin endale: “Minuga on kõik okei. Ma ei muretse enam enda pärast. Nüüd aeg aidata teisi.”

Selleks aga et teada, kuidas teisi aidata ja nende ellu väärtust luua, peab kõigepealt teadvustama, mis on see tegevus, milles sa kõige tugevam oled. Mis on see tegevus, mida sa kipud alateadlikult niikuinii tegema.

Teisisõnu, kus on sinu flow.

Aga ka sellele küsimusele tuli vaikusest vastus.

Ma teadvustasin endale, et minu suurimateks tugevusteks on strateegiline mõtlemine ja õppimine.

Mõne päeva möödudes tekkis minus selgus, et ma suudan kõige rohkem väärtust luua läbi uute teadmiste õppimise (peamiselt raamatutest ja artiklitest) ja strateegilise nõustamise.

Minu uskumus on see, et teadmistes peitub jõud.

Täna muutub maailm nii kiiresti, et konkurentsis ellu jäämine on raske.

Kui su tiimis on inimene, kelle tööülesandeks on järjepidev uute teadmiste omandamine ning selle info abil sinu otsuste tegemisele kaasa aitamine, on sul kindlalt konkurentsieelis.

Õigel ajahetkel omandatud kriitiline informatsioon võib olla väärt miljoneid eurosid.

Koroonakriis juba tõestas, kui oluline on värske info, et teha kiireid otsuseid. Mida värskem ja asjakohasem see info on, seda paremaid otsuseid on võimalik teha.

Ning see on põhjus, miks nüüd, 2 aastat hiljem tekkinud võimalus alustada säärast koostööd ühe Tallinna firmaga, teeb mind lootusrikkaks.

Teha tööd, mida sa armastad, milles sa oled hea, mida maailm vajab ja mille eest sulle makstakse, on jaapani tarkade arvates kõige parem eksisteerimise põhjus.

Neil on sellele lausa oma nimetus – Ikigai.


Just Ikigai on Okinawas elavate inimeste ülipika eluea saladus. Okinawas on iga 100 000 inimese kohta umbes 25 inimest, kes on üle 100 aasta vanad. See on pika puuga rohkem kui maailma keskmine eluiga.

Kui sina, lugeja, tahad avastada oma tugevused eesmärgiga leida enda koht maailmas, siis soovitan sul teha Clifton Strengths nimeline tugevuste test, mille on loonud Gallupi nimeline uuringute agentuur.

Sa saad teada, millistes tingimustes ja tegevustes oled kõige õnnelikum, produktiivsem, loomingulisem ja väärtuslikum inimene. Ehk teisisõnu, sa saad teada, millised on sinu talendiomadused.

Mina tegin selle ära 2019. aasta suvel ja siiamaani räägin kõigile, et testi tulemuste teada saamine oli minu jaoks justkui teine sünnipäev. Ma sain aru, miks ma olin minevikus teinud teatud otsuseid ning ma sain tuleviku tarbeks väärtuslikud teeviidad.

See test kinnitas mulle minu Vipassana järgseid avastusi enda kohta ning valgustas kogu seda teemat väga sügavuti. Ma tean üsna täpselt, kuidas ma oma aega täna veetma peaksin, et maailmale väärtust luua.

Tallinnas pakutav töövõimalus läheb sellega ideaalselt kokku.

Seega kui mind kolmapäevases telefonikõnes pealinna kohtuma kutsuti, otsustasime Merliniga, et tuleme juba reedel ning veedame seal ühe mõnusa nädalavahetuse.

Ja tõepoolest, mõnus ta oli, sest kõigest kolme päevaga:

* käisin inspireerival ärikohtumisel
* kohtusin sõpradega
* tähistasin õe tütarde (kaksikute) 18. sünnipäeva eepilisel majapeol
* käisin aarete jahil (millest räägin õigepea pikemalt)
* külastasin Chakra ja Vapiano restorane (Hiiumaal elades tekib väljas söömise vastu igatsus)
* käisin kinos (“Mulan”)
* käisin külas oma emal (kes kostitas meid kapsapirukate, riisisalati ja seenekastmega!)
* jalutasin Vanalinnas


Kui vanasti käis elu sedapidi, et elasin Tallinnas ja nädalavahetuseti käisin Hiiumaal, siis nüüd on vastupidi.

Ja nii meeldib mulle hetkel ikka palju rohkem.

Aga räägime siis ikkagi sellest aarete jahist.

Minu ellu on tekkinud uus mentor, kes mõned nädalad tagasi kutsus mind teekonnale.

Kuna mu mõistus on üle keskmise avastamismeelne ja õpihimuline, siis on mu probleemiks see, et mul hakkab üsna kiiresti igav.

Sellest tingituna tekib minus soov põgeneda igapäevasest igavast reaalsusest ja rännata maailmates, mis õpetavad mulle midagi uut või puudutavad mind emotsionaalselt.

Šamaanirännakutest, teadlikest unenägudest (lucid dreaming), psühhedeelikumidest, meditatsioonidest, muusikast, mängudest ja muust säärasest olen siin blogis juba korduvalt rääkinud, seega sellest ma täna juttu ei tee.

Seekord teen ma juttu hoopis millestki, mis esmapilgul tundub isegi liiga tavapärane, kuid minu jaoks peidab endas kuhjaga müstikat ja maagiat ja põnevust.

On üks tegevus, mis tõotab viia sind hoopis teistsugustele enese avastamise ja -teostuse rännakule.

Jutt käib ilukirjandusest. Nii selle lugemisest, kui eriti just selle loomisest.

Ega ilukirjanduses ei olekski justkui midagi märkimisväärset…

…peale selle, et ma olen põhimõtteliselt kogu elu tarbinud ainult eneseabi kirjandust. Hunnikutes psühholoogia, juhtimis-, müügi- ja turunduse alaseid raamatuid.

Aga väga vähe ilukirjandust.

Ja suure tõenäosusega ei oleks minus tänagi nii suurt uudishimu selle vastu, kui ma ei oleks ühel päeval sattunud Youtube-s reklaami peale. See reklaamvideo paelus mind nii retsilt, et vaatasin seda mitu korda.

Tegu on Masterclassi veebipõhise koolituskeskkonna kursusega.

Kes ei tea Masterclassi, siis see on koht, kus saad igasuguseid oskuseid õppida maailma parimatelt: Gordon Ramsaylt kokkamist, Garry Kasparovilt malet, Martin Scorseselt filmide tegemist, Anny Leibovitzilt fotografeerimist, Christina Aguileralt laulmist…

…ja legendaarselt fantaasiakirjanikult Neil Gaimanilt jutuvestmise kunsti.

Kursus, mida ma praegu läbi töötan, kannab nime “Neil Gaiman Teaches The Art Of Storytelling”.

Neil Gaiman Teaches The Art Of Storytelling


Olles elu jooksul õppinud igasuguseid oskuseid ja lugenud kuhjaga psühholoogia alaseid raamatuid, olen ma seisukohal, et jutuvestmise oskus on üks olulisemaid.

Apple-i looja Steve Jobs on öelnud: “The most powerful person in the world is the storyteller. The storyteller sets the vision, values and agenda of an entire generation that is to come.”

Ka mina usun seda. Just sel põhjusel, et lugu puudutab inimest emotsionaalselt. Ja motivatsioon tõsiseks tegutsemiseks saab tulla vaid emotsioonist.

Lugudel on maagiline jõud viia sind teekonnale ning õpetada sulle olulisi tõdesid.

Ega niisama ei ütle Yuval Harari oma raamatus “Sapiens – Inimkonna lühiajalugu”, et tsivilisatsiooni kõige olulisemaks verstapostiks peale tule avastamise oli just lugude rääkimine.

Olen suulist jutuvestmist teadlikult õppinud juba aastaid ning korraldan ka koolitust, kus jagan selle valdkonna saladusi. Kui sul on huvi saada osa sel sügisel toimuvast koolituskogemusest, siis tutvu üritusega siin.

Pärast koolitust oled kordades tugevam jutuvestja, kui sa enne olid. See oskus on justkui võlujõud, mis võimaldab sul avaldada muljet, saada populaarsemaks inimeseks, teenida rohkem raha, vähendada ajakulu, olla inspireeriv isiksus ning juhtida või õpetada inimesi väiksema vaevaga.

Tulles tagasi ilukirjanduse juurde…

Siis Albert Einstein on öelnud, et kui tahad oma lastest teha intelligentseid lapsi, siis loe neile muinasjutte. Kui tahad teha neist veel intelligentsemaid, siis loe neile veel rohkem muinasjutte.

Neil Gaimani kursuselt olen saanud lisaks tehnilistele teadmistele lugude kirjutamise kohta ka hoopis uusi vaatenurki elule.

Eriti äge oli minu jaoks lause, mida ta ütles lühijuttude kohta:

“Short stories are tiny windows into other worlds and other minds and other dreams. They’re journeys you can make to the far side of the universe and still be back in time for dinner.”

(Tõlkes: Lühilood on justkui pisikesed aknad teistesse maailmatesse ja mõistustesse ja unenägudesse. Nad on teekonnad, kus saad rännata universumi kõige kaugemasse otsa, ning olla õhtusöögiks tagasi kodus.)

Ja nii ma olengi käinud lühikestel rännakutel lugedes jutustusi Neil Gaimani raamatust nimega “M Is For Magic”.


Minu väljakutseks on teha proovi ise lühilugusid kirjutada. Noorele kirjanikule on just lühijuttude kirjutamine hea proovikivi, sest ajal kui sa alles õpid oma kunsti, on kõige olulisem teoste lõpetamine.

Lühiloo võib valmis kirjutada kõigest ühe päeva, ühe nädalavahetuse või ühe nädalaga.

Ja selguse mõttes ütlen ära, et blogi kirjutamine ei ole päris see, mida lühijutustuse kirjutamise all silmas pean.

Blogides võid ju kirjutada seda, mida iganes sülg suhu toob (v.a. avalik laimamine, kui sa just ei taha advokaat Robert Sarvelt 10 000 eurost nõuet saada).

Ilukirjanduses on aga sinu ülesandeks luua tegelased, sündmused, maailm, dialoogid ja kirjeldused. Ning teha seda nii hästi, et lugeja ei tunneks pärast sinu loo lugemist, et on saanud petta ja raisanud oma aega.

Tulles ringiga tagasi aarete jahtimise temaatikale…

…siis, mis ühendab mind ja Neil Gaimanit…

…on just see, et meie mõlema jaoks hakkab aarete jaht pihta sel momendil, kui astume sisse raamatupoodi või raamatukokku.

Õigel ajahetkel leitud õige raamat võib muuta su elu tundmatuseni. Ja see on rohkem kui kuldaväärt.

Tallinnas olles külastasin nii Viru Keskuse Rahva Raamatut, Apollo raamatupoodi Solarises kui ka Rahva Raamatut Ülemiste keskuses.

Kaasa korjasin kaks aaret: Neil Gaimani “The View From The Cheap Seats” ja Jordan Petersoni “12 Rules For Life: An Antidote To Chaos”.

Aarete jahi saak seekordsest Tallinnas käigust.


Esimene raamat on justkui esirea istekoht Neil Gaimani mõistuses saamaks inspiratsiooni tema kogemustest lugude maailmas…

…ning teine on andekalt kirjutatud raamat kliinilise psühholoogi elu suurimatest õppetundidest.

Need on siis kaks uut lisandust minu valguskiirusel kuhjuvale raamatuhunnikule, millest suur osa alles ootab lugemist.

Olen tänulik nende leidude eest.

Kuid mitte pooltki nii tänulik kui olen Merlinile sõnade eest, mis ta kirjutas mulle laupäeva öösel.

Me veetsime Tallinnas olles ühe öö eraldi, sest tema käis kliendi juures lapsi hoidmas ja mina jäin ööseks sõbra juurde.

Kell 00:02 annab mu telefon helimärguande, et Facebook Messengeri on saabunud sõnum:

“Tahtsin enne tegelikult öelda, kui tänulik ma sulle kõige eest olen, sest kõik, mis mul täna ja lähituleviku väljavaates on, on vaid tänu sinule. Sa oled lihtsalt nii tore, armastav ja eriline mees. Naudi õhtut ja tea, et oled lihtsalt väga kallis.”

Pisar tuli silma. Selle lugemine oli kõige ilusam hetk eelmises nädalas. Ma mõistsin, et mul ei ole vaja aardeid jahtimas käia, sest tõeline aare on minuga koos siin Hiiumaal.

Raske on panna sõnadesse, kui suurt armastust, usaldust ja tänulikkust ma tema vastu tunnen. Panna sõnadesse nii, et ka sina, lugeja, kogeks seda tunnet.

Kuid ma tean, et üks hea kirjanik võib seda teha…

…jutustades ühe tõeliselt südantpuudutava loo.

Olgu jõud sinuga, lugeja!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *