Kell on umbes 4 öösel. Toas ja õues on pime nagu vampiiri solaariumis.
Avatud akna vahelt kostab surmahirmus looma karjatus. Justkui kellelegi oleks just hambad sisse löödud ja lõug jõuliselt kokku vajutatud.
Ärkame Merliniga ehmatuse ajel ülesse. Tunnen, kuidas kogu mu keha täitub hirmuga.
“Issand! Keegi just sõi meie kassi ära!” mõtlen.
Meie väiksem kiisu, Mettā, ei tulnud eelmisel õhtul tuppa, kui teda kutsusin. Ta jäi ööseks õue. Esimest korda.
Külajutud, kus rebased kasse söövad, on Hiiumaal levinud.
Kargan koheselt voodist välja, viskan hommikumantli peale ja kraban aknalaualt oma pealambi.
Jooksen trepist alla ja uksest välja.
Paaniliselt tõmban pealambi omale kummiga pea külge, vajutan selle põlema ja jooksen suunda, kust häält kuulsin.
Hüüan kassi ja näitan valgust pimedas oleva metsa suunas.
“Kas mu kass on veel elus?”
“Mida ma siis teen, kui mõni metsloom on tema kerest suure tüki välja hammustanud ja pean pealt vaatama, kuidas ta piineldes verest tühjaks jookseb?”
Sellised olid mõtted minu peas hetkel, kui looma otsima sööstsin.
“Mjäu!” kõlab äkki mu selja tagant. Pööran ringi ja näen, et nii Mettā kui Buddha on tulnud mind tervitama. Mõlemaga on kõik korras.
“Huhh!” Kergendus on sama tugev nagu isal, kes on äsja teada saanud, et lapse surmateade on olnud valehäire.
Lähen tagasi tuppa, kassid minu järel.
Nii algas minu ja Merlini jaoks eelmise nädala teisipäev.
Tänases postituses tahangi sinuga jagada, milline on päev ühe uushiidlase igapäeva elus.
Nädala algusest alustasin uue harjumuse juurutamist. Eelnevatel nädalatel, kui blogi kirjutanud olen, on probleemiks olnud nädala sündmuste detailne meenutamine.
Need mälestused, mis meenuvad, ei pruugi alati olla need, mis sind kui lugejat kõnetaks.
Head lood on tihtipeale esmapilgul täiesti märkamatud igapäevased inimlikud hetked, mida igaüks meist kogeb, kuid kiiresti ka unustab.
Seega olen nädal aega järjest igal õhtul kirjutanud üles oma uude päevikusse päeva jooksul toimunud sündmused lootuses, et see tegevus aitab mul saada paremaks jutuvestjaks.
Lisaks olen arvamusel, et päevikusse kirjutamine aitab paremini toime tulla igasuguste emotsionaalsete raskustega.
Seega soovitan!
Pärast päeviku lappamist valisin välja just eelmise nädala draamat täis teisipäeva, millest jutustada.
Olles pärast kassidraamat tagasi magama läinud, ärkasin alles kella 9 paiku.
Ärgates on minu igapäevaseks hommikurutiiniks tunni ajane meditatsioon (Vipassanā).
Seekord jäi aga 5 minutit meditatsiooni lõpust puudu, sest tormasin toast välja, kui kuulsin Merlinit kellelegi õues ütlemas sõbralikul hääletoonil: “Tšau!”
Meie südamlik sõbranna, võlur ja araabia printsess Katrina oli tulnud Jausa külasse, et kuulda meie 79. aastaselt naabrimehelt lugusid oma esivanemate kohta, kes siin naabruses elasid.
Imetlesin tema sihikindlust see idee realiseerida kõigest mõned päevad pärast seda, kui Tallinnas Chakra restoranis selle mõtteni jõudsime.
Ta rääkis entusiastlikul häälel, kuidas tal oli olnud täiesti sürreaalne reis siin Hiiumaal. Oli peatunud Dagen Hausis, saanud tuttavaks sealse ülitoreda neiuga ning temaga isegi sauna läinud vaatamata sellele, et ta oli varasemalt kinnitanud, et ta ei ole saunataja.
Olles teinud ka lühikokkuvõtte, kuidas tal meie naabri juures läks, ütles ta: “Plaanin varsti tagasi tulla, koos sugupuu kaardiga. Siis saab juba pikemalt temaga rääkida. Nad praegu läksid metsa pohlale,” ning andis meile üle naabri poolt kingituseks saadetud käsitöövurrid.
Meie naabrimees on terve elu Jausa külas elanud ning ta teab rääkida siin elanud inimeste ajaloo kohta.
Katrina aga plaanis koheselt Tallinnasse tagasi reisida, seega jätsime selleks korraks hüvasti, ning liikusime Merliniga tagasi tuppa, et hommikust süüa.
Umbes tunnikese pärast panin omale selga viigipüksid, lipsu ja ülikonna vesti, tegin tassikese kohvi ning istusin oma töölaua taha.
Algas videovahendusel toimuv sessioon Tallinna kõige ägedama kinnisvaramaakleri, Egle Selgega, kellel juba teist kuud aitan iganädalaselt paremaid tulemusi saavutada.
Hindan temas siirast positiivsust, teotahet, õpetatavust ning julget pealehakkamist. See on kombinatsioon suhtumisest, mis lausa garanteerib edu selles keerukas valdkonnas, milleks on kinnisvaravahendus.
Nendest treeningsessioonidest saan ka ise korraliku paugu elujõudu, motivatsiooni ja missioonitunnet juurde. Hea on tunda, et saan olla kasulik kellelegi, kes seda nii väga hindab.
Ah, et miks ma kannan kodus olles ülikonda? Selle elutarkuse õppisin kümme aastat tagasi USA tippmaakleritelt, kui töötasin Eesti esimeses rahvusvahelises kinnisvarabüroos RE/MAX.
Nagu samurai, kes tahab mongoleid võita, ei lähe lahinguväljale ilma turviseta…
…ei lähe kinnisvaramaakler, kes tahab olla oma ala tipp-professionaal, ilma ülikonnata kohtumisele.
Kui sa riietud nagu professionaal, siis sa ka tunned end nagu professionaal. Kui sa tunned end nagu professionaal, siis ka käitud nagu professionaal. Kui sa käitud nagu professionaal, siis inimesed näevad sind kui professionaali.
Ja nii saabki sinust professionaal.
Olles positiivselt innustunud sellest, kui väärtuslikuks Egle meie sessiooni pidas, tegin järgmisena midagi, mis Tallinnas elades ei oleks isegi võimalik olnud.
Ma läksin keset teisipäeva…
…kell 15:00…
…sauna!
Saunalaval istudes tabas mind tohutu vabaduse tunne ning tänulikkuse moment.
“Mul ei ole mitte kuhugi kiire. Ma saan rahulikult siin istuda ja keset teisipäeva pärastlõunat nautida üht mõnusat tervendavat saunaleili. Ja see on põhjus, miks mulle meeldib Hiiumaal elada!” mõtlesin endamisi.
Hiljem pidi mul olema kohtumine ühe kohaliku hiidlasega, kes mulle üle-eelmise blogipostituse peale meili kirjutas.
Mind tegi väga rõõmsaks, et keegi otsustas mulle kirjutada sooviga saada tuttavaks. Selleks, et siin saarel kaua vastu pidada, pean väga oluliseks kohalike inimestega sõprussidemete loomist.
Kuid juhtus nii, et tal tuli kiireloomuline asi vahele ning lükkasime kohtumise mõned päevad edasi.
Kuna meil oli plaanis kohtuda Kohvik Ruudis (Elamuskeskus Tuuletorn Käinas), siis ei saanud ma oma peast välja soovi seal üht mõnusat õhtusööki nautida. Seega tegin Merlinile ettepaneku, et minna koos õhtustama.
“Oo! Kas sa kutsud mind õhtusöögile? Jaa!” oli Merlin ideest vaimustunud.
Riietusime, istusime autosse ja sõitsime Käina.
Kui me Ruudi uksest sisse astusime ja küsisime, kas restoran on avatud, ütles paremal pool tooli peal istuv naine: “Oi! Kõikidest nädalapäevadest valisite just selle päeva, kus meil on ventsilatsiooni parandustööd. Meil oli ka Facebookis kirjas, et täna oleme suletud.”
Ja sealt edasi hakkas asi minema emotsionaalselt allamäge. “Arusaadav. Tulen teile külla siis neljapäeval,” ütlesin ja astusime välja.
Merlin oli mult kodus palunud, et kontrolliksin, kas Ruudi ikka on lahti, aga ma ei olnud seda teinud. Seega tal, kui näljasel rasedal naisel, kelle lootus oli just kildudeks purunenud, oli igati õigus mu peale pahane olla.
“Lähme vaatame siis Luige baari,” tegin ettepaneku. Kui me juba Käina olime tulnud, siis kõige hullem plaan oleks olnud sama targalt näljasena koju tagasi sõita.
Jõudes Luige baari ette, nägime, et see oli suletud. Pahameel ja pettumus süvenes.
Põline kohalik ilmselt muigaks selle peale, aga meie kui värskelt Tallinnast tulnud inimeste jaoks, kes Kesklinna korteris elades põhimõtteliselt igapäev tellisid toitu koju või käisid restoranis, oli situatsioon tõsimeeli ärritav.
Võtsin närviliselt välja oma telefoni, et vaadata Google Mapsist, kas kuskil lähedal on mõni restoran lahti. “Äkki Padakonn?” mõtlesin. Aga see oli kinni. Ka kõik teised lähedal olevad restoranid olid kinni.
Masendunult läksime Coopi toidupoodi.
Ja seal see juhtus. Päeva kõige emotsionaalsem hetk minu kalli naise jaoks.
Olles just näinud, et Coopi sooja toidu lett on suletud, puhkes ta nutma.
Ja seal ta seisis. Rase, näljane ja toidujumalate poolt äsja hüljatud naine, kes kattis oma pisarates nägu kätega…
…tegi mind üheltpoolt nukraks ja kaastundlikuks…
…kuid pani mind ka muigama meie, kui uushiidlaste, sedavõrd dramaatilise ja tragikoomilise situatsiooni üle.
Ja siis küsis Merlin ühe küsimuse, mille olin ka mina hetk tagasi endale esitanud:
“Huvitav, kas Muku tare on lahti?”
Muku tare on Emmaste vallas asuv Alexela tankla küljes pesitsev pisikene koht, kust saab taimetoitlane 1,60 euro eest asja, mille nimi on “Litu burx”.
Litu burx oli miski, millest olime sõprade seas naljaga rääkinud terve augusti kuu.
“Uskumatu, aga kas tõesti on nii, et vana hea Muku tare on see, mis tänase päeva päästab?” naljatlesin endamisi, kui olime autoga teel Emmaste poole.
Olles auto maja ette ära parkinud, astusime Muku taresse sisse.
Sees olles märkasin otse ees toolil istuvat meest, kes jõi õlut ja vaatas telekast “Gordon Ramsay põrgulikud köögid” kokasaadet.
Paremal leti taga askeldas Terje.
“Palju õnne,” ütlesin talle. “Te olete ainuke restoran, mis praegu siinpool Hiiumaad lahti on.”
See kommentaar näis teda rõõmustavat. Oli hea tunne teda rõõmustada, sest olles mitmeid kordi Muku tares käinud, tundus ta tihti olevat nukras meeleolus.
Tellisin Litu burxi, friikartulid, kastme ning võtsin külmkapist Nestea virsikumaitselise jäätee.
Nõus, tervislikust toiduvalikust oli asi seekord ikka väga kaugel. Kuid me olime näljased! Ja rasedad! Ja kõik teised kohad olid kinni!
Ja nii ma seal 10 minuti pärast istusin. Mugisin oma burksi, vaatasin, kuidas Gordon Ramsay telekas inimeste peale karjus ning mõtlesin endamisi: “Nüüd ma saan täiesti aru, miks Emmaste vald 23. veebruaril Muku tarele tänukirja kirjutas.”
Mõned päevad hiljem istusin külameestega saunas ja küsisin suurelt ringilt kõva häälega: “Mis te arvate, mida peab Hiiumaal restoraniäris tegema, et saavutada konkurentsieelis?”
Konkreetset vastust ei osanud keegi anda.
“Sa pead olema avatud,” laususin, mille peale kõik ruumis olnud inimesed puhkesid naerma.
Naljakas, aga tõsi.
Neid restorane, mis siin aasta läbi end lahti hoiavad on vähem, kui terve elu saekaatris töötanud mehe käel sõrmi.
Nendin, et tegelikult võiks olukord olla parem. Samas teadvustan, et säärases äris äraelatumine ei pruugi olla lihtne.
Sestap ei saagi päeva päästjaks olla mees, kes tuleb siia restoraniga äri tegema, vaid inimene, kes teeb pererestorani armastusest toidu ja külalislahkuse pakkumise vastu.
Momendil ei ole siin näiteks ühtegi kohta, mis pakuks hommikusööki. Kuid aastaringselt käib igal nädalavahetusel siin üksjagu siseturiste, kes hommikuti ikkagi süüa tahavad.
Liikudes Muku tarest kodu poole, peatusime külatee ristil, sest nägime, et naabrimees Juha oli seal jalgratta seljas.
Kuna talle meeldib juttu vesta ning meile tema juttu kuulata, siis jäime autoga seisma ja lasime akna alla.
“Tere, külamees! Kuidas läheb?” küsisin.
“Kurat, koer jooksis ära!” vastas ta. See uudis tegi kurvaks. Tekkis kohe tunne, et lükkaks autole käigu sisse ja teeks külaringi, et aidata Ossit (Oskar, endise nimega Lucifer) üles leida.
Aga siis hakkas Juha hoopis lugusid rääkima. Rääkisime hommikusest sõbranna Katrina külaskäigust, Juha nooruspõlvest, Jausa küla inimestest ning kohaliku legendaarse kirjaniku ja laevakapteni Herman Sergo raamatutest.
Viimased pidid olema nii põnevad, et öösel ei tulevat isegi und, kui lugema hakkad.
Olengi mõelnud, et ühel päeval võtan need Sergo raamatud ette. Siin teisigi külamehi ja tuttavaid, kes kõik on Sergot lugenud. Kas ka sina?
Selleks ajaks, kui Juhaga jutud räägitud saime, oli tema tubli naine jalgrattaga külale tiiru peale teinud, koera asukoha tuvastanud ja koos temaga meieni tulnud.
Merlin astus autost välja, paitas koera, rääkis perenaisega juttu ning küsis luba, et tulevikus koeraga jalutama minna. Selle ta ka lahkelt sai.
Naabrinaine rääkis meile ka loo, mis selgitas meile, miks mõni aeg tagasi oli meie kass Buddha tulnud koju, auk peas. Ta oli naabri hoovile läinud ja koeraga vastamisi sattudes jooksnud mingi terava asja otsa.
Nüüdseks on auk paranenud.
Päeva lõpus tegin enne magamaminekut oma värskesse päevikusse sissekande päeva sündmuste kohta, mille viimaseks lauseks kirjutasin: “Aa ja veel! Päeval helistas mulle Hiiumaa kultuurispetsialist Anu Tammearu, kes kutsus mind 25. septembril diskussioonipaneeli, et rääkida teemal “Hiiumaale kolimine””.
Tegu on “Maale kolimise päeva” raames toimuva sündmusega, mida sina saad selle nädala lõpul vaadata Youtube-st.
Selline oli minu kui värske uushiidlase teisipäev eelmisel nädalal.
Milline oli sinu teisipäev?
