Ma tahaksin öelda: “Täitsa pe***es!!”
Aga ma parema meelega ei ropenda.
Lihtsalt, mu emotsioon kõigub täna.
Sest meie kalli kiisupojaga juhtus täna midagi traagilist.
Kell oli 9:59 täna hommikul.
Olin just ära teinud oma hommikuse tunnise istumise (Vipassana).
Ja viskasin hetkeks diivanile pikali koos ühe põneva raamatuga.
Taustal nagu ikka…
…Merlini usina kodukoristamise helid (köök, pesumasin, tolmuimeja)…
…ja kuskilt taamalt toast kasside kraaklemine.
Nad siin igapäevased sparringu partnerid (kassimaadluses).
Madistavad, kiunuvad ja kräunuvad.
Olen parasjagu läbi mõtlemas üht raamatust saadud ideed.
Ja siis kuidagi juhuslikult haarab mu tähelepanu teistmoodi kõlav kiunatus.
Tavaliselt meie pisike kiisu möirgab nagu lõvi, kui ta Buddhaga lukumaadlust harrastab…
Aga see kõlas teistmoodi.
Selline hale ja käpapõhjani hirmunud kiisupoja viimane appikarje.
Adrenaliin tõuseb ja hüppan diivani pealt püsti.
Kraban laua pealt veepritsi.
(Juhuks, kui on vaja vee abil nende madin maha jahutada)
“Hääl kostus vist vannitoast?” küsin iseendalt.
Vannituppa jõudes näen Buddhat, meie suuremat kassi.
Aga ma ei näe Mettat, meie väiksemat kiisut.
Ja siis kuulen jälle appikarjet.
Selle tonaalsus pumpab mu kehasse veel rohkem adrenaliini.
Merlin on selleks ajaks mu kõrvale vannituppa jõudnud.
Ja ka tema on paanikas.
“Kus ta on, jumal küll?!!”
“Ma ei tea!!” vastan ma valjema häälega.
Tavaliselt läheb ta vanni alla peitu, kui Buddha liiga teeb või ise on mingi sitaga hakkama saanud.
Veel üks appikarje.
Vaatan vanni alla.
Seal teda pole.
Hirm minu sees ütleb, et seekord kõlab hääl tõsimeeli nagu sureva looma oma.
“Ega jumala eest…?” hakkab mu ajusse kohale jõudma üks väga hirmuäratav stsenaarium.
Vaatan pesumasina poole.
See on siin töötanud juba tükk-aega…
“Pane pesumasin seisma,” ütlen õrna häälega.
Ise hirmust täielikult ülevõetud.
Merlinil sel hetkel samuti triggerdub tõsine hirm ja hakkab seal midagi tegema.
“PANE PESUMASIN SEISMA!!!!” karjun kõigest väest.
Merlin ehmatab ära ja karjub vastu “MA JUBA PANIN!!!”
“Aga kuidas me kurat ukse lahti saame?!” küsin.
“Ma tahan enne näha kas ta ikka on seal sees enne kui me ust lahti murdma hakkame!” ütleb Merlin ja jalutab vannitoast välja.
Piilun veel pesumasina kõrvale, aga ei midagi.
Pesumasin seisab.
Uks on kinni.
Ja täielik vaikus.
Panen käed vastu pesumasina ukse akent ja piilun läbi peopesade sisse.
See on üsna tühi kamber.
Mõned riided ainult kambri allpool.
Aga kassi siit küll näha pole.
“Kus kurat ta on siis?!” tahan jõuda selgusele.
Merlin jookseb vannituppa sisse mobiil käes.
Mobiili taskulamp põlemas.
Valgustab läbi akna.
“ISSAND, TA ONGI SIIN!!!”
“TÄITSA PE**ES!!!! karjub sisemine hääl mu peas.
“Mida teha?! Mida teha?! Mida teha?!”
Sest see kuradi pesumasina uks ei tule ju lahti, kui pesurežiim pooleli on!!!
Isegi kui sa vahepeal peatad selle.
Sest vesi on ju sees.
Sellegipoolest Merlin proovib ust.
Ja sel momendil juhtub ime.
Uks tuleb lahti.
Merlin paneb oma käed sisse ja võtab kokkutõmbunud karvadega roti välimusega uppunud kassi välja.
“Jumal, ei!” tuleb mul juba nutt kurku ja pisar silma.
“Ma nii armastan seda kassi!”
See on see sekundi pikkune moment.
Kui su silme eest jooksevad läbi kõik mälestused, mis sul oma koduloomaga on olnud.
“Ta oli nii armastust täis kass. Veel eile märkas ta minust möödudes, et olin nukras meeleolus ning tuli mind lohutama. Ikka valjult nurrudes ja oma nägu vastu mu põske hõõrudes.”
See hetk tundub nagu igavik, mida varjutab teadmine, et mina lapsevanemana keerasin kõik perse.
Aga siis juhtub teine ime.
Ta hakkab kopsust vett välja köhima.
Ja liigutama.
Täiesti lõpp, milline kergendustunne on näha, et ta elab!
“Me peame selle seebi talt maha saama!” paneb Merlin eesmärgi.
Peseb teda dušši kraani all..
Kass köhib ja väriseb nagu viimane haavaleht.
Tunnen meeletut muret.
Äkki tal on kondid katki?
Äkki ta jääb pimedaks?
Äkki ta ei taastu sellest kunagi?
Katsun teda käega ja vaatan talle otsa.
Järgnevad 30 minutit olen šokiseisundis.
Kass ka.
Merlin paneb ta käest maha.
Kiisu jookseb vahetuppa.
Kõnnib armetult ainsa koha poole kuhu aknast paistab päike.
Nii kurb vaatepilt, kuidas ta vaikselt ja haledalt kõnnib.
Ja sinna ta istub ennast pikemaks ajaks üle pesema.
Lõhnab nagu pesuvahend.
Viskan kõhuli ta juurde pikali ja lohutan teda kätega.
Ta väriseb, sest on just üle elanud traumeeriva sündmuse.
Aga ühtlasi hakkab ta nurruma ja oma nägu minu näo vastu hõõruma.
Tingimusteta armastus.
Sellepärast ta sellise nime saigi (Metta tähendab Pali keeles tingimusteta armastust).
“Aasta ema!” hüüab Merlin teisest toast kriitikat iseenda pihta.
Üritan rahuneda.
Varjupool minu sees tahaks kohe süüdistama hakata.
Aga Merlin ei olnud ju milleski süüdi.
Kes oleks arvanud, et kass ronib pesumasinasse…
…või isegi kui ronib, et sa siis seda ei märka enne kui masina käima paned.
Merlini tugevus on vastutustunne.
Seetõttu ei pea ei mina ega keegi teine mingisuguseid vihjeid talle selle kohta tegema kui perse kõik läks.
Järgmisel momendil istusin elutoa diivanil, kiisu süles.
Merlin soovis momenti ka jäädvustada.
Vähem kui tunnike hiljem tuleb Merlin minu juurde ja võtab mult ümbert kinni.
Vaatab mulle nutuste piparkoogi silmadega otsa ja küsib: “Kas sa ei nüüd ei taha mind enam oma laste emaks?” ja puhkeb nutma.
Südantlõhestav.
Mul hakkab temast tohutult kahju.
Proovin lohutada ja julgustada teda mitte ennast süüdistama.
See valu kestab tema jaoks mitu tundi.
Kella 15 paiku sätib Merlin kodust lahkuma.
Ma otsustan, et pean kogu olukorrale tähenduse andma.
Sest muidu ei leia keegi hingerahu.
“Minu arvates me saime päris hästi hakkama.”
Merlin vaatab mind suurte silmadega.
“Kas sa oled lolliks läinud või?” ütleb ta näoilme mulle justkui.
“Vaata teda! Ta ju rõõmsalt kappab ringi, välimus korras ja lõhnab hästi,” selgitan.
Tõepoolest Metta oli pärast pesu teinud väikse stressiuinaku, värinast lahti saanud ja karva ära kuivatanud.
Selleks hetkeks ta mängis Buddhaga sama rõõmsalt nagu varem.
“Kui meie ei oleks vastutustundlikud vanemad… Siis oleks kass ju surnud. Meie sees olev hirmu intuitsioon ei oleks käskinud meil vannituppa kontrollima minna. Me ei oleks ka nii tõsiselt tema päästmist võtnud.”
“Selliseid olukordi lihtsalt juhtub. Ka lapsevanematel. Laps jääb korra tähelepanuta… ja juba on ohtlikus olukorras. Kassidel sa ju ei käi paranoiliselt järgi koguaeg kontrollimas kas kõik on hästi.”
“Ja see, et sa teda pesumasinas ei näinud… Ega mina ju ka ei näinud, kui ma läbi akna vaatasin. Ta oli riiete sees peidus. Ma nägin lihtsalt riietekuhja.”
“Minu arvates me tulime meeskonnana praegu väga hästi toime. Mõlemad kuulsime häält, sina tulid lambiga tuvastama, peatasid masina ja said ta kätte.”
See mõjub Merlinile nagu jumalik ravi.
Ta kallistab mind ja ütleb: “Ma armastan sind nii väga.”
Tunnen tõelist tänulikkust.
Jah, ma oleks võinud seda momenti sõnastada ka hoopis läbi teistsuguse perspektiivi.
Võimalik, et sina lugeja näed seda lugu üldse mingis muus valguses.
Aga mis minu jaoks oluline on…
On teadlikkus nimetamise jõust.
Sellest, millise nime ma olukorrale annan, peegeldub minu sisemaailm.
See, mis toimub mu sisemaailmas, manifesteerib ennast ka füüsilises maailmas.
Ma olen viimasel ajal siin natukene salamisi lugenud maagia kohta.
Ja tarkade sõnul on nimetamise maagia üks võimas asi.
Sellega on võimalik enda emotsionaalset ja psühholoogilist seisundit muuta.
Läbi selle ka füüsilist reaalsust.
Peaasi, et sa kasutaksid seda maagiat headeks eesmärkideks.
Ja praegu, kui ma seda postitust siin kirjutan…
…valdab mind kergendus ja tänulikkus.
Sest patjadest moodustunud koopast astub välja meie väike vapper kiisu.
Täis sära ja elujõudu.
Valmis uuteks seiklusteks, kuhu elu teda kutsub.
