On 13. juuni, 2020. Istume Merliniga minu ema juures Meriväljal diivanil. Olen põnevil, sest tean, et kohe annab maailm mulle vastuse ühe elumuutva küsimuse osas.
See kõhedust tekitav küsimus on mind ja Merlinit painanud juba pea kuu aega. Ma avan karbi ja võtan sealt välja ühe müstilise tööriista, mille omandasin kõigest mõned tunnid tagasi. Ootusärevus on laes.
Aga kõigepealt küsimusest.
“Mis saab kui kolime Merliniga juba sel suvel Tallinnast Hiiumaale ära?”
Kui seda mõtet viimasel ajal sõpradele jaganud olen, on olnud igasuguseid reaktsioone 😀
“Issand! Kas teil seal igav ei hakka?!” küsis mu ema näiteks.
Loomulikult tekitab see mõte igasuguseid hirme:
- “Kuidas me seal rahaliselt toime tuleme?”
- “Mis siis kui hakkab igav?”
- “Kuidas Buddha ja Metta (meie kassid) selle muutusega toime tulevad?”
- “Kust kohast võtame me selle raha, et maja ehitada?”
Lisaks, tunneb mu süda tohutuid süümepiinu, kui pean hakkama oma üürileandjale kirjutama, et tahame üürilepingu ära lõpetada.
Ta on meie vastu olnud ülimalt heasüdamlik: lasknud koroonajärgsel ajal üürihinda alla, olnud nõus üürilepingut pikendama vaatamat sellele, et smugeldasin vahepeal korterisse kassi ilma tema teadmata jne.
Uhh! Ebameeldiv!
AGA.
Hiiumaa on minu jaoks juba lapsepõlvest saati olnud koht, mida pean hingekoduks.
Alates ajast kui olin kõigest kuueaastane “küüditasid” vanemad mind Hiiumaale minu suguvõsa esivanemate talusse.
Seal veetsin kuni 16. eluaastani kõik oma suved. Ja mis on eriti rets: suurema osa suvest veetsin kahekesti koos vanaemaga.
Tunnistan ausalt, et kui olin väike, siis ajas see mind ikka tõsiselt närvi. Mitte, et mul vanaema vastu midagi oleks 😀 Ta oli chill. Ilusa ilmaga kiikus õues kiiktoolil, vihmase ilmaga käis toas telekast “Kodus ja võõrsil”.
Ta oli muhe vanaema. Alati heasüdamlik ja lahke. Hästi harva ka kuri. Üldiselt ikka siis kui ma mingi sitaga hakkama sain.
Tänaseni ajab mind naerma, kuidas tal vihahoos mind manitsedes hambaprotees suus ringi käis. Mis teha, tol ajal proteesiliim lihtsalt ei olnud teema.
Anyway!
Selle asemel, et koolivaheajal sõpradega Tallinnas pulli teha, pidin mina iga päev toime tulema tõsise igavusega.
No mille kuradiga sa siin aega sisustad kui kõike on juba tehtud: metsad ja laaned nii jalgsi kui jalgrattaga avastatud, puuklotsidest relvad valmis meisterdatud; vanaemale kõik rumalad “miks?” küsimused esitatud…
Ei olnud lihtne.
Aga täna olen selle eest meeletult tänulik. Sest kui laps peab toime tulema igavusega, hakkab arenema tema loovus. Ja tahtejõud. Ning ilmselt ka spirituaalsus.
Loovus on teinud minu elu tähendusrikkaks ning toonud minuni suurimad naudingud, mida elul pakkuda on. Tahtejõud on aidanud mul saavutada oma eesmärke. Spirituaalsus on vabastanud mind liigsest negatiivsusest.
Tol ajal ei olnud nutitelefone, kust oleks saanud Youtube-i videosid vaadata või mänge mängida. Oli vaja õues (või tormise ilmaga toas) ise mänge välja mõelda.
Ja nii ma avastasin maailma, loodust, mänge ja iseenda olemust. Mäletan, et eriti toredad olid need päevad kui külla tulid külalised. Olgu selleks siis minu vanemad, sugulased või keegi teine. See oli tore, sest siis sai kellelegi teisele pinda käia ja teda mängima kutsuda.
Kui minna aga ajas edasi…
…siis täna, täiskasvanu eas, märkan, kuidas iga aastaga tõmbab süda mind Hiiumaa poole järjest tugevamini ja tugevamini tagasi.
Iga kord kui seal olen, mu loovus avardub ja hing saab rahu. Tahtejõud tekib iseenesest. Oma parima muusikalise loomingu olen samuti loonud seal.
Isa elab seal. Vend oma perega elab suure osa ajast seal. Sugulased elavad seal. Üleüldse tundub, et maalekolimise trend on praegu tugevnemas.
Meenub Igor Mangi hiljutine ennustus, kus ta ütles, et tänu koroonakriisile hakkavad inimesed maale kolima ja ökokommuune looma.
See on ka minu ja Merlini salaunistus. Elada Hiiumaal nii, et sõbrad on lähedal. Luua sinna oma kommuun ning panustada oma oskustega Hiiumaa inimeste heaolu edendamisse.
Mis veel räägib kolimise poolt?
No kui igavuse teemat veel puudutada, siis ütlen ausalt, et tegelt on Tallinna korteris ikka väga faking igav! Oi, kus me oleksime koroona lockdowni ajal tahtnud olla Hiiumaal.
Jalutada looduses, aidanud isal kartulit maha panna ja korjata nõgeseid.
Ja ka praegu tunnen, et sügisel, selle asemel, et istuda Vanalinnas korteris ja vahtida telekat, tahaks käia hoopis Hiiumaal seenel.
Ükskord käisin isaga Hiiumaal seenel. Tal on oma spets kohad, kust saab sirmikuid! Tal ka oma süsteem, kuidas neid sirmikuid pannil praadida.
Ülimaitsev! Merlin ei ole veel sirmikut saanud, nii et meil on põhjust olla sügise suhtes ootusärevad.
Rääkides Merlinist, siis ta luges just Jesper Parve “Mees 3” raamatut. Saime sealt kuhjaga inspiratsiooni Hiiumaale kolimise osas.
Jesper nimelt pani omale seinale lubaduse, et “aasta pärast on meil maja olemas.” Kuidas? Ega temagi ei teadnud seda. Olukord tundus lootusetu.
Aga siis hakkasid juhtuma imed. Maailm hakkas temaga rääkima. Külmavärinad tekkisid, kui seda stoorit lugesin. Kel huvi teada, kuidas tänu märkide lugemisele ta oma unistuste paradiisi jõudis, soovitan teil igal juhul lugeda Jesperi raamatut.
Tema osa 1 ja osa 2 olen läbi lugenud. Väga inspireerivad!
Niisiis, panime mõned päevad tagasi Merliniga seina peale kirja lubaduse: “11. JUUNIL 2021 ELAME PEREGA RÕÕMSALT OMA KRUNDIL OMA MAJAS HIIUMAAL.”
Hea uudis on see, et minu kallis isa on valmis kinkima meile maatüki ja palkidest tehtud majakarbi. Olen talle väga tänulik.
Lahendada on vaja elektri- ja vee küsimused, vundament, haljastus (tahaks tiiki ka!), katus, siseviimistlus, sisustus, soojustus, aknad jne.
Kuid kust kurat me raha võtame? Ega praegu ei teagi.
Samas, täna usaldan ma elu. Ma olen kindel, et maailm annab mulle need märgid. Nii nagu Jesperile.
Aga kurat, ma olen ju kärsitu! Tahaks neid märke saada kiiremini! 😀
Just seetõttu otsustasin 13. juunil enne Merliniga Meriväljale ema juurde minekut osta omale ühe müstilise tööriista.
Ma ei pea ennast esoteerikuks, ega kelleksi, kes “suhtleb vaimude maailmaga”.
Kuid ma usun, et inimese alateadvus on efektiivsem lahenduste leidja keerukatele probleemidele, kui teadlik mõistus. See on tegelikult teadlaste poolt ka tõestatud.
Meie alateadvus on nagu Google-i otsingumootor samal ajal kui teadlik teadvus on nagu lauaarvuti. Teadlik mõistus suudab raamides olevat matemaatilist probleemi lahendada, aga kohe kui muutujaid on liiga palju, läheb teadlik teadvus lühisesse. Ja kipub eksima.
Ma ei usu seda mitte ainult seetõttu, et olen omal nahal kogenud alateadvusest vastuste leidmist läbi meditatsioonide, unenägude päeviku pidamise ja ayahuasca tseremooniate…
…vaid ka seetõttu, et olen viimasel ajal lugenud palju psühholoogiaalast teaduslikku kirjandust. Ka psühholoogia esiisa Carl Jung on öelnud, et inimkonna narratiiv on kirjas meie ühises alateadvuses.
Aga alateadvusest vastuseid kätta saada ei ole sugugi lihtne.
Õnneks, selle ühise alateadvuse tõlgendamiseks on juba aastasadu kasutatud seda sama müstilist tööriista, mille endale just omandasin – taro kaarte.
Taro kaarte näen pigem peeglina oma alateadvusele, mitte tuleviku ennustamise vahendina. Kaardid ju sinu eest otsust ei tee. Otsuse teed ikkagi sina.
Ja nii ma istun seal ema juures diivanil ja segan kaarte keskendudes oma küsimusele.
Ma otsustan, et laon kaks kaarti: 1. Mis saab, kui kolime juba sel suvel Hiiumaale? 2. Mis saab kui kolime kunagi hiljem?
Lugu, mida kaardid räägivad tekitab judinaid…
Täpsemast tõlgendusest räägin hea meelega oma järgmises blogi postituses. Seniks aga esitan sulle ühe küsimuse:
Millal sina viimati võtsid vastu tähtsa otsuse usaldades märke, mida maailm on sulle näidanud?
Võid julgelt kommenteerida kas siia, Facebooki või kirjutada mulle privaatselt 🙂
Aitäh, et lugesid!
Südamlikult
Jüri
