On teisipäeva õhtu, 25. august. Umbes kella 23 paiku.
Istume Merlini ja kahe sõbraga Hiiumaal meie köögi laua taga.
Meeleolu on täis rõõmu, huumorit ja entusiasmi.
Nimelt mängime üht lauamängu, mida keegi kunagi reklaamis mulle kui eriti sõltuvust tekitavat mängu.
“Kataan” on selle nimi.
Mängu eesmärgiks on koguda ressursse (vill, savi, vili, maak) ning kasutada neid külade, linnade ja teede ehitamiseks.
Tõepoolest on sõltuvust tekitav!
Meil juba mitmes mäng läheb ning kõik laua taga naudivad tegevust.
Aeg lendab lõbusalt ja kiirelt.
Kuid ühel hetkel hüüab Merlin kõva häälega: “OH MY GOD!!! Kärdlas tappis valla ametnik haamriga rebasekutsika!!”
“Mida perset?! Päriselt?!” olen täiesti šokis.
Tunnen, kuidas adrenaliini tase mu kehas tõuseb ja muutun tõsiselt vihaseks.
Ka sõbrad Hegle ja Villem on šokis.
Meeleolu on hetkega muutunud masendavaks.
Merlin oli telefonist märganud Hiiumaa Heaks gruppi postitatud teadaannet.
“Mismõttes?! See rebane oli Kärdlas ju kohalik kuulsus?!” küsin, olles hämmingus.
Minus ei teki mitte üksnes viha tunne, kuna üks kaitsetu loom jõhkral viisil inimese käe läbi oma lõpu leidis…
…vaid teataval määral ka hirm ja justkui lootusetuse tunne, sest selleks hetkeks oli rebasest saanud minu jaoks tugeva spirituaalse mõõtmega sümbol.
Teisisõnu, rebasest oli viimase 26 aasta jooksul läbi imepäraste ja aukartust äratavate kogemuste saanud minu jaoks püha loom.
Nimelt minu elu esimesed mälestused seostuvad rebasega.
Kui ma olin pisike laps, motiveeris ema mind selle looma abil taldriku pealt putru sööma.
Toidu lõpuni söömisest sai minu jaoks iga päev tähtis eesmärk, sest siis nägin taldriku põhjal kujutatud vägevat rebase pilti.
See oli lihtsalt nii vahva!
Seega võib öelda, et rebane andis mulle väga otsesel viisil väge juba lapsest peale.
Üks valusamaid mälestusi varasest noorusest oli, kui ema ja isa tülitsesid, ning ema võttis vihahoos minu rebase taldriku ning viskas selle isa suunas vastu seina kildudeks.
Olin siis neljane. Mäletan seda momenti kui eilset päeva.
Nutsin nii et vähe polnud.
Kuid rebane ei lahkunud minu juurest.
Kogu minu ülejäänud elu jooksul hakkas ta ennast ilmutama erinevatel pöördelistel momentidel.
Nii kujutise, sõna, nime, omaduste kui füüsilise olendina.
Näiteks 2016. aastal kui minu tööandja jättis mulle tehtud töö eest raha maksmata.
Mul oli vaja juristi, kes mind kohtus esindaks.
Selleks hetkeks oli mind juba mõnda aega erinevate küsimustega nõustanud üks mees.
Mis te arvate, mis ta perekonnanimi oli?
Rebane.
Ta kaitses mind igati edukalt.
Või näiteks aastal 2017. kui minu elueesmärgiks oli pidude korraldamine, DJ-na karjääri tegemine ja rock’n’roll.
Minu teiseks koduks oli kodutänaval (Vene tn Vanalinnas) asuv kultuuriklubi Kelm, mille logoks ja sümboliks oli kelmikas pokaali käes hoidev rebane (vähemalt minu silmis).
See oli ajastu, mida siiamaani meenutan tugeva nostalgilise alatooniga. Sellist kohta ei ole ega tule enam mitte kunagi.
Kelm võttis mind omaks ja andis mulle elu ühed ägedaimad peokogemused. Taaskord oli rebane mind võtnud oma tiiva alla.
Üks minu transformatiivsemaid hetki oli samal aastal, kui kogesin Hiiumaal aasal elu kõige tugevamat egosurma.
Augusti kuu, õhtupäike, ülisuur aas, pehmelt paitav tuul, maagilised pilved…
Pärast 8 tundi mediteerimist saabus selline vabaduse ja kõiksusega üks olemise tunne, mida ei olnud ma mitte kunagi varem kogenud.
Ja just sel hetkel ilmub minu nägemisvälja pisike rebane.
Ta on seal kaugemal aasaäärel ja kõnnib mööda kujuteldavat ringi ümber minu.
Vahepeal seisatades ja vaadates mulle otsa.
Tema nägemine on sel hetkel minu jaoks justkui püha hetk.
Selline imepärane ja aukartust äratav.
Umbes sellest ajast sain kingituseks ka uue taldriku, millel on enesekindla rebase pilt.
Seda taldrikut kasutan tänase päevani.
Minnes ajas edasi…
Nagu paljud teavad, siis selle aasta suvel toimus mu elus üks eriti suur muudatus.
Juuni kuu oli aeg, kui hakkasime Merliniga tõsiselt kaaluma, kas peaksime Hiiumaale ära kolima või mitte.
See oli ka aeg, kui tegin esimesi samme šamanismi kui iidse tervendamise kunsti õppimisel.
Šamanism ei tohiks põliseestlase hingele olla võõras kontseptsioon, sest just see oli meie kaugete esivanemate – soomeugri hõimude – vaimu tervendamise ja loodusjõududega ühes elamise praktika.
Šamanismi praktiseerijad käivad hingerännakutel.
See on teekond muutunud teadvuse seisundis (teadliku unenäo laadne reaalsus), kus kohtutakse tervendavate vaimabilistega.
Tänapäeva inimesele võib see esmapilgul kõlada kui esoteeriline hookus-pookus, kuid enda südamerahuks olen praeguseks leidnud piisavalt teaduslike uuringute käigus tehtud avastusi, mis tunnistavad šamanismi praktikat kasuliku emotsionaalse ja füüsilise tervendamise mudelina.
Lühidalt kirjeldades, seal on teatud nõksud, mis mõjuvad meie alateadvusele.
Alateadvusel on aga võtmeroll nii keha ja vaimu tervendamisel kui õigete otsuste tegemisel, et jõuda rahuloleva eluni.
Ja noh, isegi kui neid teaduslikke avastusi poleks, siis fakt, et šamanismi on enam kui 40 000 aastat erinevates maakera otsades praktiseeritud, ütleb üsna selgelt, et järelikult asi toimib.
Oma olemuselt on ta ju animismi praktiseerimine. Animism on maailmavaade, mis näeb kõiges – sh loomades, taimedes, seentes, kivides – hingestatust.
Kõiges on elujõud ja teadvus.
Mõni aeg tagasi oli top 1 kõige ostetum raamat eestis Valdur Mikita “Kukeseene kuulamise kunst”.
Selles raamatus räägib Valdur pikalt ja laialt kui kodune ja püha on meie kui läänemeresoome metsarahvale säärane animism ja looduse hingestatus.
Šamaani hingerännakuks vajaliku teadvuse seisundi muutmiseks kasutatakse monotoonset trummimist, mis kutsub esile teeta ajulainete teket.
Teeta ajulaineid koged sa siis kui oled unenäo ja ärkveloleku vahelises seisundis.
Üks olulisemaid verstaposte šamaanirännakutel on oma isikliku väelooma leidmine ja temaga emotsionaalse sideme saavutamine.
Väeloom on sinu kõige olulisem abiline. Ta kaitseb sind kurja eest, tervendab sind, annab sulle jõudu ja juhib sind õigele teele.
6. juuli õhtul võtsin meie vanalinna üürikorteri elutoas ette oma esimese retke väeloomaga kohtumiseks.
Kell oli umbes 23 õhtul. Merlin oli magama läinud.
Istusin rätsepaistes põrandale oma meditatsiooni padjale, panin lauale küünla, põletasin veidike palo santot (püha puu), võtsin kätte trummi ja sulgesin silmad.
Sees oli ootusärev tunne.
Eesmärk oli siseneda läbi augu Allmaailmasse, leida sealt loom ja küsida talt “Kas sa oled minu väeloom?”.
Kuna šamaanide uskumuste kohaselt on väeloom inimest saatnud juba lapsest peale, siis sisetunne juba teadis, millise loomaga seal kohtun.
Aga kindel ikkagi olla ei saanud, enne kui ei olnud käinud ja saanud konkreetset vastust!
Hakkasin siis trummi lööma. Selline kiire rütm. Rohkem kui 200 lööki minutis.
Tunnen kuidas madalad helilained tungivad mu pähe ja hakkavad seal justkui tantsima.
Kujutlen enda silme ees neeluauku ja lähen sinna sisse.
Ma näen ja tunnen, kuidas liigun läbi söögitoru laadset struktuuri järjest allapoole.
Kuni maandun liivale.
Olen lõputus kõrbes, mida valgustab sinakas kuuvalgus.
Maagiline tunne.
See oli tuttav koht. Oma kõige esimesel šamaanirännakul olin pärast pikka seiklust jõudnud välja samma kohta.
Olin sealt leidnud ühe kaktuse, selle ära lõiganud ja pannud omale õlakotti.
Kõnnin mööda liiva otsides mõnda looma.
Ja järsku ta ilmubki.
Öisesse taevasse tekib hiiglaslik rebase nägu. Tunnen aukartust ja imepärast “püha hetke”.
Küsin rebaselt: “Kas sa oled minu väeloom?”
“Jah, Jüri, olen küll,” vastab rebane.
Teen küünlatest ringi ja panen talle ohverduseks kaktuse sinna keskele. Kaktus lendab taevasse rebasele suhu.
Kõnnin mööda kõrbe edasi kuni jõuan lõkkeni. Hakkan seal trummi mängima.
Rebane ilmub mu selja tagant. Seekord normaalsuuruses. Ta tervitab mind hüpates mulle peale nagu õnnelikud koerad teevad.
Tantsime ümber lõkke. Siis istume maha ja vaatame lõket.
Mul on peas üks küsimus, mida väeloomalt küsima tulin.
Selle küsimuse sisu ega seda, mis edasi juhtus, ma tänases blogipostituses ei avalda. Varsti tuleb selleks õige aeg, küll siis räägin.
Rännaku lõpul ilmub taevasse taaskord rebase nägu. Ma tänan teda, kummardan ja ütlen: “Head aega.”
Seejärel tulen läbi toru neeluaugust välja ja avan silmad.
Ja nii olin leidnud kinnituse ka šamaanimaailmast, et rebane oli ja on minu väeloom.
Kui ma sel suvel Jausa külas autoga ringi sõitsin, siis ilmutas rebane end täiesti ootamatul hetkel ootamatus kohas.
Kuna olin sel hetkel kaalumas, kas peaksin Hiiumaale kolima, oli see minu jaoks justkui märk, et mu väeloom ootab mind siin.
Ja ära me kolisimegi.
Olles ära kolinud, postitas Merlin “Hiiumaa Heaks” gruppi kuulutuse, et otsib tööd.
Töövestlusi oli mitmeid. Nendest üks tõi meid 24. juulil Kärdlasse.
Samal ajal kui Merlin läks vallavalitsuse majja töövestlusele, otsustasin Kärdlas ringi jalutada.
Jalad tõid mind turuplatsile.
Ja seal see juhtuski.
Kurikuulus rebane, keda tänaseks kogu Eesti teab, ilmutas end.
Nüüdseks vast saad juba aru, kui püha hetk see seal minu jaoks oli.
See oli justkui: “Tere tulemast, Jüri, Hiiumaale! Sinu väeloom on siin. Ma olen sind oodanud.”
Ei olnud ma mitte kunagi oma elus ühtegi rebast nii lähedalt näinud. See oli täiesti ootamatu.
Temast õhkas uudishimu ja sõbralikkust.
Kuna see moment tundus nii uskumatu, krabasin koheselt taskust telefoni välja, et saaks kasvõi natukenegi seda maagiat jäädvustada.
Siin ta on:
Nädal nädala järel nägin Hiiumaa grupist, kuidas üha enam inimesi postitasid lugusid, pilte või videosid vahetult pärast rebasega kohtumist.
Temast sai justkui kohalik kuulsus.
Nagu hiljem kohalike suust kuulsin, on käesolev aasta üks rebasterohkemaid aastaid Hiiumaal.
Minu jaoks omandab see muidugi erilise tähendusrikkuse, sest see on ju aasta kui otsustasin siia kolida.
Ka koduhoovis nägime eelmisel nädalal suurt rebast.
Iga kord kui ma rebast näen, on see püha hetk, sest minu jaoks on see ju väelooma ilmutus. See annab mulle jõudu ja lootusrikkust.
Ja siis saabus õhtu kui kuulsin, et Kärdlas tappis valla töötaja rebasekutsika haamriga…
Pühaduseteotuse tunne tekkis seda uudist kuuldes.
Samas ka sügav kurbus.
Ja uudishimu, et mis siis edasi saab. Ehk teisisõnu mida rahvas arvab ja mida selles suhtes ette võetakse.
Nädala jooksul grupist kommentaare lugedes sain aru, et ma ei ole kaugeltki ainuke, keda see sündmus ärritas.
Neljapäeva öö vastu reedet veetsime Merliniga Laulasmaa SPAs. Selleks hetkeks oli kommentaarium ikka päris pöördesse läinud.
Kuid reede hommikul tabas mind üks tähendusrikas mõte.
Ma seisin hotelli ees silmitsedes liivaluiteid ning taamal paistvat merd.
Mulle meenus see laps, kes esitas küsimuse: “Ema, miks see rebane surema pidi?”
Ja sel momendil sain ma aru, miks.
Temast sai märter.
Võitlus hea ja kurja vahel on kestnud alates aegade algusest.
Erinevates lugudes on headuse sümboliks erinev kangelaskuju.
Mind tabasid külmavärinad kui tõdesin, et rebane ei olnud enam vaid minu jaoks püha loom.
Ühe hetkega oli rebasest saanud püha loom kogu Hiiumaa jaoks.
Temast oli saanud sümbol.
Sümbol, mis ühendas rahva ja näitas, kuidas me oleme ühiskonnana jõudnud kohta, kus süütute olendite omavoliline tapmine ei jää tähelepanuta.
Oleks see juhtunud 50 aastat tagasi nõukaajal, poleks vast keegi teist nägugi teinud.
Täna aga oleme jõudnud sammukese lähemale väärtushinnangutele, mis soosivad loomade suhtes kaastundlikust ning loodusjõududega harmoonias eksisteerimist.
Ja see teeb mind lootusrikkaks.
Kui reedel teatas vald, et rebaselt elu võtnud ametnik kahetseb oma tegu ja astub oma ametist tagasi, läks minu hingest ebaõigluse tunne justkui ära. Märkasin endas isegi kaastunnet.
Ega mul polegi tema kohta rohkem midagi öelda.
Tean vaid seda, et universumis eksisteerivad tasakaalustavad jõud. See, kes oma tegudega tekitab liigse energia potentsiaali, saab tunda tasakaalustavate jõudude mõju.
See seaduspärasus kehtib meile kõigile.
Tänu nendele jõududele, usun, et lähitulevikus enam selliseid seikasid rebaste ja ametnikega ei juhtu.
Ja muide. Mis puudutab seda rebase taldrikut, mis mulle jõudu andis kui veel nelja aastane laps olin…
…siis ema ütles mulle üle-eelmisel nädalal…
…et neid taldrikuid oli tegelikult kaks!
Ja uskumatul kombel…
…on see teine taldrik siinsamas Jausa külas!
Ole terve ja ilusat sügise algust, kallis lugeja! 🙂
Südamlikult,
Jüri