Olen Hiiumaal.
Kell on 13:00, laupäev, 22. august.
Istun maja teise korruse piljardi ruumis diivanitoolil.
Muidu istuks ja kirjutaks õues, aga viimastel nädalatel on siin olnud kerge probleem.
Herilased.
Neid on retsilt palju!
Kohe nii palju, et ei saa rahumeeli terrassil istuda, sest nad on koguaeg kallal!
Umbes nädalake tagasi istusin köögis ja mõtisklesin, et mis kuradi moodi nende herilastega siis toime tulla.
Ideaalis nii, et ei peaks siin kedagi pidevalt piitsaga tapma hakkama.
Üks hetk tuli meelde, et kunagi aastaid tagasi sai sellises olukorras meisterdatud spetsiaalne lõks.
Hüppasin toolilt püsti, võtsin tühja meetopsi, tegin kaane sisse augu ja viisin õue.
See oli esimene lõks.
Aga tundsin, et ühest lõksust ei piisa.
Võtsin kahe liitrise coca-cola pudeli, lõikasin ülemise otsa maha, panin siirupi sisse ja keerasin otsa tagurpidi peale. Et tekiks selline lehter, kuhu sisse minna on kerge, aga välja tulla raske.
See konkreetne lõks ei toiminud üldse. Sest herilastel oli siirupist poogen.
Tegin kahest pudelist veel kaks lõksu, seekord panin mett sisse.
Need toimisid täitsa hästi. Mingi hetk olid mõlemad paksult herilasi täis.
Aga päevad möödusid ja mesi kristalliseerus. Mingi hetk nägin, kuidas herilased krabasid kristallitükid kaenlasse ja lendasid koos nendega pudelis ringi.
Paljud herilased pääsesid lõpuks lõksudest eluga. Leidsid lehtri augu üles ja lendasid välja.
Minu jaoks ei ole see halb. Vähemalt olid nad tükk-aega tegevuses ning ei kimbutanud meid nii palju.
Nii palju siis herilaste teemal.
Siin diivanil praegu istudes ohkan sügavalt välja.
Miski justkui rusub…
Ühtepidi see, et kuni praeguse hetkeni pole mul õrna aimugi, millest seda blogipostitust kirjutada. Mõistus tahaks nagu mingi sügavama, meid kõiki puudutava, teema/probleemi ette võtta ja seda viimaste nädalate tegevuste valguses siin lahata.
Hing aga tahaks lihtsalt kirjutada, vahet pole, mis lõpuks välja tuleb.
Ma ei teagi…
Ma siis kirjutan.
Juhtunud on ju ikkagi igasuguseid veidraid ja imepäraseid asju.
Näiteks see, et ühel õhtul kui magama hakkasin minema, läksin ukse peale meie suuremat bengali kassi, Buddhat, tuppa kutsuma.
Igal õhtul on mõlemad kassid ööseks kenasti tuppa tulnud. Ööseks õue jätta neid kindlasti ei julge, sest nad ju linnakassid, kel veel puudub väljaõpe, et öösel loodusjõududega hakkama saada.
Aga Buddha ei tulnud.
Teda ei olnud ei kuulda ega näha.
Tekkis tõsine mure tema pärast.
“Mis saab, kui mõni metsloom teda ründama peaks?” on üks esimesi hirme.
Metsloomi on siin väga palju.
Meie külas oli mu sõbra kassiga juhtunud nii, et rebane hammustas teda.
Kusjuures ka üleeile käis meil suur rebane hoovi peal. Tükk aega seisis ja vahtis samal ajal, kui talle lähemale kõndisin.
Hüüan Buddhat mitu korda. Kõnnin ümber maja lootes teda märgata.
Aga ei kusagil. “Mis seal ikka. Pead siis ise hakkama saama, kui koju tulla ei taha.”
Lähen magama.
Saabub öö.
Ja ööd on siin pimedad. Ikka väga pimedad.
Nii pimedad, et kui ma öösel ärkan, et allkorrusel vetsus käia, siis pean seinu ja uksi kompima. Kui tavaliselt on nii, et silm harjub hämara valgusega ära ning tekib võime pimedas ikkagi orienteeruda, siis siin millegipärast seda ei ole.
Ilmselt seetõttu, et siin ei ole linnale omast tänavavalgust ega kuuvalgust.
Vaid pilkane pimedus.
Samas unenäod on siis vahetevahel ikka väga värvilised. Üks öö kogesin ka lucid dreami ehk teadliku unenägu. See juhtub siis, kui sa oled unenäos ja seal olles saad aru, et sa näed und. Kuid suudad juhtida olukorda nii, et sa ei ärka üles, vaid jääd sellesse unenäkku.
Selleks aitab näiteks käte kokku hõõrumine. See on vajalik, sest muidu äratab ekstaatiline emotsioon sind unest üles. Ja usu mind, küll sa seda ekstaasi koged, kui näed, et unenäomaailm on oma detailide poolest justkui sama ehe nagu füüsiline maailm.
Olen praegu läbi töötamas Vadim Zelandi reaalsuse loomist õpetavat raamatut “Transurfing”. Vadim räägib oma raamatus, et tugevad narkootikumid on teadliku unenägemise kõrval lapsemäng. Pealegi – ei mingit kahju tervisele.
Kujuta ette, et sa oled saanud tasuta ligipääsu muinasjutulisse maailma, kus kõik allub sinu tahtele. Sa võid teha ükskõik mida. Paljud alustajad näiteks proovivad lennata. Ka mina tegin seda kunagi. Mega rets tunne!
Aga selles unenäos, mida siin hiljaaegu kogesin, ei otsustanud ma lennata. Ma hakkasin hoopis suure uudishimuga selle detailsust uurima.
Nägin, et ma olin saabunud kuhugi majapeole, pannud oma jaki esikus olevasse nagisse ja astunud edasi tuppa.
Ma pöörasin oma tähelepanu köögi põrandale, mis oli tehtud linoleum materjalist. Laskusin põlvili, et seda katsuda. Tahtsin teada, kui reaalne tunne on unenäos käega esemete puudutamisel.
Ja see on imepärane moment! Käe all on tõepoolest täpselt selline tunne nagu katsuks linoleum põrandat! Samal ajal tean, et olen iseenda unenäos!
Mind valdab ekstaatiline aukartus selle müstilise reaalsuse ees.
Ning ka ootusärevus, sest tean, et ees seisab ülipõnev avastamise võimalus.
Aga siis kuulen ma kassi näugumist. Sellist murelikku. Ja mingisugune instinkt äratab mind unenäost üles.
Teen silmad lahti ja saan aru, et väljas on juba valge. Kell on umbes 6 hommikul.
Ja siis kuulen uuesti näugumist.
See on Buddha hääl, mis tuleb mu magamistoa akna tagant. Aga mismoodi? Meil magamistuba ju teisel korrusel.
Ajan ennast püsti ja vaatan aknast välja: “Mida kuradit?!”
Kass on roninud keldri katusele ja tulnud magamistoa akna taha paluma, et teda tuppa sisse laseksin.
Hüppan voodist välja ja teen kahest aknast vasakpoolsema lahti lootusega, et saaksin kassist kinni haarata.
Tema muidugi üritas parempoolsest aknast sisse pressida, sest terava viilkatuse äär ulatub just selleni.
Aga sellel aknal on sääsevõrk ees.
Mina kutsun teda teise akna juurde, aga tema kurat vajutab küüntega vastu võrku – augu sisse!
“Buddha, EI!!” üritan teada peatada, enne kui ta putukavõrgu ära hakib. Seda võrku on meil väga vaja, sest öösiti hoiame akent lahti.
Ja usu mind, sa ei taha tegeleda öösel nende tegelastega, kes sulle akna kaudu sisse tulevad, kui võrku ees pole.
Sirutan oma käed välja andmaks talle märku, et olen valmis tast kinni haarama.
Ta hakkabki ettevaatlikult viilkatust mööda allapoole tulema, aga kuna katuse nurk on nii järsk, lähevad tal jalad alt ära ja ta hakkab libisema.
“Oi pärgel!” tekib minus hirm, sest sealt kukkuda ei ole üldse lühike maa ja kass võib vabalt mõne kondi murda kui alla vastu maad sajab.
Kui see juhtuks, siis peaks temaga ruttu Kärdlasse loomakliinikusse kimama, kuid see ei ole üldse tore.
Nädala algul käisime seal väiksemat kiisut, Mettat, vaktsineerimas. Ta kiunus puuris terve tee: “Laske välja!” Loomakliiniku ees läks kandepuuri uks lahti ja ta põgenes!
Kadus nagu tuul pargitud autode alla peitu. Mina paanikas tormamas talle järgi. Ja ei lase mul end kinni võtta, lipsab eest ära, kurjam!
Siis hakkas üks suur koer haukuma, kes oli kliiniku kõrval aedikus. Hääl peatas kassi järsult. Viskan põlve maha, et ta auto alt kätte saada. Napilt saan talt persest kinni enne kui ta ajama paneb.
See olukord küll lahenes kenasti, aga katkise põlve sain ikkagi.
Seega ei ole tahtmist, et Buddha katuselt alla sajaks.
Ka temal lööb paanika sisse, kui tunneb, et haaret ei ole, ning hakkab kõigest väest katuse tipu poole tagasi ronima.
Aga sealt ma temani kätega kohe kuidagi ei ulatu. Seega otsustan minna õue teda katuse ääre alt püüdma.
Viskan hommikumantli selga, plätad jalga ja jooksen õue.
“No tule!” hüüan talle. Ta proovib. Hakkab jälle libisema ning suurest hirmust ülesse tagasi ronima.
“Tule, Buddha! Ära karda! Ma püüan su kinni!” ütlen talle uuesti (eeldades, et ta saab eesti keelest aru).
Ja siis ta proovi uuesti. Aga jälle hakkab libisema, seekord hooga. Viimasel hetkel keerab külje ette, et hakata tagasi üles minema.
Kuid sel korral on juba liiga hilja.
Ta sajab mulle küljega vastu käsi – sellises asendis, et mul ei õnnestu temast kinni krabada. Sellegipoolest annavad mu käed talle pehmendava ja suunava tõuke, mille järgselt maandub ta jalgadega maa peal.
“Huhh!” tunnen kergendust. “Selline tripp siis täna hommikul.”
Buddha on ikka üks omapärane vend. Üleeile ööseks tuli tuppa, aga kurjam, kella 6-st meie magamistoa ukse taga näugumas ja kraapimas, et ta õue laseksime.
Nüüd ei teagi, mida temaga öösel teha 😀 Eile öösel oli ta jälle õues. Kuid seekord ei tulnud magamistoa akna taha näuguma. Kui täna hommikul ärkasin, küsisin Merlinilt (kes ärkab minust varem) esimese asjana, et kas ta Buddhat on näinud.
“Jaa, oli küll siin hommikul. Jooksis tuppa ja sõi sellise isuga toitu. Ju korralik nälg.”
Taaskord tunnen kergendust.
Igav nende kassidega siin ei hakka 😀
Samas olen väga tänulik, et ei hakka, sest igavus on täiesti omaette tripp, mida siin viimasel nädalal kogeda olen saanud. Aga sellest räägin lähemalt mõni teine kord.
Väike kass nii palju muretsema ei pane, sest ta eelistab veeta rohkem aega seal, kus meie parasjagu oleme.
Buddha nõuab hommikul, et saaks õue ja kaob kuhugi metsade vahele ära terveks päevaks.
Metta käib õues küll, aga enamasti viibib maja lähedal või terrassil. Mõned päevad magab ta üldsegi toas. Igal võimalusel tuleb sülle ja hakkab nurruma.
Eile kui hommikusööki valmistasin, tormas ta võidukalt kööki, hambus mingi mügri.
Ta oli hommikul jahil käinud ja tuli demonstreerima oma esimest jahisaaki. Eks ma tundsin ta üle uhkust küll. Buddha ainult sisises. Millegipärast on Buddha Metta vastu viimasel ajal üsna tõre.
Ju Buddha tahab omaette olla, aga Metta aegajalt tal hammastega sääres kinni.
Buddha on oma iseloomult ka ronija. Talle meeldib igale poole kõrgustesse ronida.
Üks päev näiteks kuulen mingit veidrat kolinat.
Vaatan vasakule ja ei usu oma silmi. Kass tuli kuuri seest katusele. Läbi katuse! Surus eterniitkatuse tükid kahte lehte laiali ja puges välja. Selline tüüp! Isa ja Joel pidid traktori välja ajama, et seda parandada.
Vot selline on meie kasside teine kuu Hiiumaal. Nende ettevõtmised pakuvad mulle ikka igasuguseid emotsioone.
Aga see-eest on nad hindamatuks seltskonnaks siin maal. Ma tean, et vastasel korral läheks tunne ikka päris üksikuks ja igavaks.
Seega olen nende eest maailmale tõeliselt tänulik.
Tänase blogipostituse võikski vast kokkuvõtta õppetunniga, et kui tunned ennast üksikuna, mures või igavuses, siis parim teraapia on nurruteraapia! 😀
Isegi kui ta kaob terveks ööks ära, tuleb kell 6 hommikul sind üles äratama ja satub olukorda, kus pead kerges paanikas teda päästma minema…
…siis vähemalt on sul jutustada üks lugu…
…sel hetkel, kui ei tule ühtegi mõtet, millest kirjutada 😀
Milline on sinu kõige meeldejäävam kassilugu?
