On teisipäev, 4. august.
Kell hakkab saama 16:00.
Ma istun mugavas tugitoolis meie Hiiumaa maja teisel korrusel.
Mu nina ees on mikrofon.
Laual on ka minu läpakas, mille ekraanilt vaatab mulle vastu läbi Facebook Messengeri videkõne mees nimega Chris Kala.
Chris oli mulle eelmisel nädalal teinud ettepaneku tulla saatekülaliseks ühte eesti kõige kuulatumasse podcasti “Ausad mehed”.
Plaan oli salvestatada saade distantsilt, nii et ma kodust lahkuma ei pea.
Minu ülesandeks oli mõelda teemade peale, millest rääkida soovin, enda salvestustehnika püsti panna, koos temaga jutustada ja hiljem oma salvestatud jutt talle failina ära saata.
Mu meeleolu on ülev, täis rõõmu ja tänulikkust.
Sest just lõpetasime umbes 2 tunnise jutuajamise.
Kui mul enne salvestust oli veidike närv sees, et mida ma ikka konkreetselt räägin…
…siis salvestamise ajal tekkis meil ülimõnus ja sujuv vestlus, mis kandis ennast justkui iseenesest lõpuni välja.
Tunnen rahulolu, sest ka teemad, lood ja avastused, milleni meie jutt viis, kukkusid välja päris põnevad.
Pingelangus on, sest asja sai tehtud.
Avaldame Chrisiga teineteisele suurt tänu ägeda vestluse eest ning luban talle enda salvestise kohe teele panna.
Aga kui recordimise kinni panen ja faili salvestama hakkan, märkan asjaolu, mis viib mind koheselt paanikasse.
Minu vererõhk tõuseb, kõhus läheb õõnde ja hingamine kiireneb.
“TÄIESTI VI***S!!!!!”
…ütleks mu vend väga valju häälega sellises olukorras.
Aga ma olen nii paanikas, et mul ei tule isegi sõnu välja.
Suudan ainult õhku ahmida.
Nimelt, programm, millega ennast salvestasin (Edisoni plugin, FL Studios)…
…oli täiega pange pannud!
Kahetunnisest salvestisest oli ta mulle alles jätnud vaid viimased pool tundi kogu jutust!!!
Ning seegi jutt algas poole lause pealt!
Sees on selline tunne, et tahaks lihtsalt püsti karata ja hakata asju lõhkuma 😀
Mitte et see kuidagi aitaks, aga… 😀
“Mida perset ma nüüd teen?!” hakkab mu aju ketrama.
Samal momendil kõnnib Merlin mu selja tagant mööda ja küsib: “Noh? Kuidas läks?”
“Kuule, väga äge oli…” lausun, nutt kurgus.
“…aga mul tekkis salvestamisel mingi probleem. Ja tundub, et suurem osa juttu ei saanudki linti.”
“Päriselt?!”
“Täiesti perses! Ma ei teagi, mida ma nüüd teen!”
Meeleheitlikult hakkan proovima, kas kuidagi on võimalik programmi backup mälust faili siiski taastada.
Sest sel hetkel kui me lobisesime, ma pidevalt tšekkisin, et asi ikka salvestaks.
Aga ma ei olnud arvestanud, et see programm on podcasti salvestamiseks ikkagi päris halb valik.
Kuidagimoodi suudan vahemälust leida veel ühe faili, kus on kahetunnisest podcastist alles esimesed 7 minutit, mis üks hetk poole lause pealt lõpeb.
Umbes poolteist tundi veel jebin, et proovida leida backupe või taastada vahemälu, aga asjatult.
Ja seal ma nüüd olen…
Kahetunnisest salvestisest on mul alles vaid esimesed 7 minutit ja viimased 30 minutit.
Olen olukorras, kus pean hakkama Chrisi tuju ära rikkuma.
Kohe üldse ei taha talle seda sõnumit edasi anda.
Siiski kirjutan talle, mis juhtus.
“Oijah, korralik pask,” vastab Chris.
Kuna ma tunnen, et kogu see pask on ikkagi minu vastutus, siis pakun talle välja, et ma salvestan enda osad uuesti.
Niiöelda “täidan augud”.
Olen küll lõpptulemuse osas üsna skeptiline, aga kuna Chris ajalistel põhjustel uuesti salvestada ei saa, polegi mul muud varianti.
Vaja on ainult, et ta saadaks mulle oma lindistatud jutu.
Chris saadab mulle faili lingi.
“Ma ei kujuta küll ette, kuidas sa seda teed, sest ma ju vestlen kaasa küsimuste vahel,” on ka tema üsna skeptiline lõpptulemuse osas.
Järgmisel päeval istun siis umbes kella 16 paiku laua äärde toolile, teen arvuti lahti ja hakkan asjaga tegelema.
Esimene pooltund kulub kõigepealt sellele, et saaks tema pika jutu ning minu jutu olemasolevad tükid programmi sisse kohakuti jooksma.
Seejärel kuulan jupp jupi haaval üle tema küsimused ja vahelaused.
Ning hakkan algusest peale erinevate teemade kaupa oma juttu uuesti salvestama.
Täiega proovin ette kujutada nagu ma ikkagi vestleks temaga laivis.
Umbes neli tundi mässan sellega niiviisi.
Hakkan juba kerget lootuskiirt oma hinges tundma, sest näen, et ca pool tundi on mul veel salvestada.
Aga siis jookseb programm kokku!!!
Okei, teen programmile restardi ja avan viimase projekti vahesalvestise.
Aga programm ei ava seda!!!
“The file you are trying to open might be corrupt or missing.”
“HOLY SHIT!!!”
Lühikesele paanikamomendile järgneb täielik lootusetuse tunne.
“No ei ole võimalik!”
Sel hetkel tahaks kõik lihtsalt kokku pakkida, pikalt saata ja öelda Chrisile, et “Kurat küll, ma proovisin, aga kõik läks nii pekki, et ma ei saa siinkohal enam midagi teha. Sorri.”
Uuesti algusest alustamine ei tule isegi kõne alla.
Siiski mingisugune vastutustunne minus sunnib mind korra veel lahendusi otsima.
Vaatan paari Youtube-i videot, et teada saada, kuidas sellises olukorras projekti faili taastada.
Proovin. Ei toimi.
“Ongi perses!”
Hetk enne seda kui läpaka kaane kinni lükkan ja lootusetuses oma olukorda haletsema lähen, süttib mu peas üks idee, mida veel proovida.
Viimane õlekõrs.
Mõte on proovida seda faili avada uuema versiooniga FL Studiost programmist.
Teen lahti ja panen faili avama.
Ja siis hoian hinge kinni.
Isegi palveid saadan Suurele Vaimule.
Ja toimib!
“Huhh!!! We’re back in business!” süttib lootus minu sees.
Kell on sel hetkel mingi 21 kandis.
Järgnev tund salvestan viimaseid osi.
Ja siis hakkan kõiki salvestisi eraldi üle käima, veidraid pause välja lõikama ning juttu kokku sobitama.
See tehtud, hakkan võiduka enesetundega faile eksportima, et Chrisile ära saata.
Viimase omapoolse panusena otsustan, et teen Chrisi jaoks igaks juhuks ka lõpliku montaaži valmis.
Nii ei pea ta soovi korral ise enam salvestisi kokku töötlema ja saab vajaduse korral kogu episoodi kohe ka üles laadida.
“Oii see oli rets emotsionaalne roller coaster täna!” kirjutan talle ning saadan failide lingid.
Chrisi reaktsioon sellele kõigele teeb mind tohutult rõõmsaks.
Sest sel hetkel kui me lobisesime, ma pidevalt tšekkisin, et asi ikka salvestaks.
Aga ma ei olnud arvestanud, et see programm on podcasti salvestamiseks ikkagi päris halb valik.
Kuidagimoodi suudan vahemälust leida veel ühe faili, kus on kahetunnisest podcastist alles esimesed 7 minutit, mis üks hetk poole lause pealt lõpeb.
Umbes poolteist tundi veel jebin, et proovida leida backupe või taastada vahemälu, aga asjatult.
Ja seal ma nüüd olen…
Kahetunnisest salvestisest on mul alles vaid esimesed 7 minutit ja viimased 30 minutit.
Olen olukorras, kus pean hakkama Chrisi tuju ära rikkuma.
Kohe üldse ei taha talle seda sõnumit edasi anda.
Siiski kirjutan talle, mis juhtus.
“Oijah, korralik pask,” vastab Chris.
Kuna ma tunnen, et kogu see pask on ikkagi minu vastutus, siis pakun talle välja, et ma salvestan enda osad uuesti.
Niiöelda “täidan augud”.
Olen küll lõpptulemuse osas üsna skeptiline, aga kuna Chris ajalistel põhjustel uuesti salvestada ei saa, polegi mul muud varianti.
Vaja on ainult, et ta saadaks mulle oma lindistatud jutu.
Chris saadab mulle faili lingi.
“Ma ei kujuta küll ette, kuidas sa seda teed, sest ma ju vestlen kaasa küsimuste vahel,” on ka tema üsna skeptiline lõpptulemuse osas.
Järgmisel päeval istun siis umbes kella 16 paiku laua äärde toolile, teen arvuti lahti ja hakkan asjaga tegelema.
Esimene pooltund kulub kõigepealt sellele, et saaks tema pika jutu ning minu jutu olemasolevad tükid programmi sisse kohakuti jooksma.
Seejärel kuulan jupp jupi haaval üle tema küsimused ja vahelaused.
Ning hakkan algusest peale erinevate teemade kaupa oma juttu uuesti salvestama.
Täiega proovin ette kujutada nagu ma ikkagi vestleks temaga laivis.
Umbes neli tundi mässan sellega niiviisi.
Hakkan juba kerget lootuskiirt oma hinges tundma, sest näen, et ca pool tundi on mul veel salvestada.
Aga siis jookseb programm kokku!!!
Okei, teen programmile restardi ja avan viimase projekti vahesalvestise.
Aga programm ei ava seda!!!
“The file you are trying to open might be corrupt or missing.”
“HOLY SHIT!!!”
Lühikesele paanikamomendile järgneb täielik lootusetuse tunne.
“No ei ole võimalik!”
Sel hetkel tahaks kõik lihtsalt kokku pakkida, pikalt saata ja öelda Chrisile, et “Kurat küll, ma proovisin, aga kõik läks nii pekki, et ma ei saa siinkohal enam midagi teha. Sorri.”
Uuesti algusest alustamine ei tule isegi kõne alla.
Siiski mingisugune vastutustunne minus sunnib mind korra veel lahendusi otsima.
Vaatan paari Youtube-i videot, et teada saada, kuidas sellises olukorras projekti faili taastada.
Proovin. Ei toimi.
“Ongi perses!”
Hetk enne seda kui läpaka kaane kinni lükkan ja lootusetuses oma olukorda haletsema lähen, süttib mu peas üks idee, mida veel proovida.
Viimane õlekõrs.
Mõte on proovida seda faili avada uuema versiooniga FL Studiost programmist.
Teen lahti ja panen faili avama.
Ja siis hoian hinge kinni.
Isegi palveid saadan Suurele Vaimule.
Ja toimib!
“Huhh!!! We’re back in business!” süttib lootus minu sees.
Kell on sel hetkel mingi 21 kandis.
Järgnev tund salvestan viimaseid osi.
Ja siis hakkan kõiki salvestisi eraldi üle käima, veidraid pause välja lõikama ning juttu kokku sobitama.
See tehtud, hakkan võiduka enesetundega faile eksportima, et Chrisile ära saata.
Viimase omapoolse panusena otsustan, et teen Chrisi jaoks igaks juhuks ka lõpliku montaaži valmis.
Nii ei pea ta soovi korral ise enam salvestisi kokku töötlema ja saab vajaduse korral kogu episoodi kohe ka üles laadida.
“Oii see oli rets emotsionaalne roller coaster täna!” kirjutan talle ning saadan failide lingid.
Chrisi reaktsioon sellele kõigele teeb mind tohutult rõõmsaks.
Ta avaldab mulle tänu ja mainib kui äge on see, et ma vastutuse võtsin.
Lisaks, ta on minuga ühel nõul, et sellest huumorist peaksin ma kirjutama ka blogipostituse.
Ma tunnen tohutut tänulikkust.
Ühelt poolt, et see teekond läbi sai 😀
Teisiti ka seetõttu, et ma ikkagi lõpuni hambad ristis seda parandada punnitasin.
“If you are going through hell, keep going” on üks elutarkus, mis mulle seoses sellega praegu siin meenub.
Ja nagu ma selles podcastis ka kuulajatele räägin: Igal teekonnal on sinu jaoks kingitus.
Lisaks kogemusele on minu teekonna kingituseks Chrisilt tänutäheks saadud raamatusoovitus, mis tõotab täielikult muuta mu elu.
Ma tean kui elumuutev üks õige raamat olla võib.
Kuna Merlin oli just Tallinnas, palusin tal selle ära osta.
Hetkel hoian seda raamatut käes, olles sissejuhatava jutustuse ära lugenud.
Mine pekki, kui põnev see tundub!
Lisaks, ta on minuga ühel nõul, et sellest huumorist peaksin ma kirjutama ka blogipostituse.
Ma tunnen tohutut tänulikkust.
Ühelt poolt, et see teekond läbi sai 😀
Teisiti ka seetõttu, et ma ikkagi lõpuni hambad ristis seda parandada punnitasin.
“If you are going through hell, keep going” on üks elutarkus, mis mulle seoses sellega praegu siin meenub.
Ja nagu ma selles podcastis ka kuulajatele räägin: Igal teekonnal on sinu jaoks kingitus.
Lisaks kogemusele on minu teekonna kingituseks Chrisilt tänutäheks saadud raamatusoovitus, mis tõotab täielikult muuta mu elu.
Ma tean kui elumuutev üks õige raamat olla võib.
Kuna Merlin oli just Tallinnas, palusin tal selle ära osta.
Hetkel hoian seda raamatut käes, olles sissejuhatava jutustuse ära lugenud.
Mine pekki, kui põnev see tundub!
Ja ma tunnen, et see raamat on mu ellu jõudnud täpselt õigel ajahetkel.
Mind ootab ees suur teekond.
Sina aga, lugeja, saad samuti minna teekonnale, kui kuulad podcasti, mille salvestamisega me Chrisiga kurja vaeva nägime 😀
Ehk saad sealt oma ellu mõne väga hea mõtte, mis sind just täna raskest olukorrast edasi aitab.
Kui minu teha oleks, et sellele episoodile üks hea pealkiri panna, siis see oleks:
“KUIDAS TEHA ÕIGEID OTSUSEID, ISEGI KUI SA EI TEA MIDA SA ELULT TAHAD”
Selles osas räägime:
- Kuidas ma alles 29. aastaselt avastasin, milles minu tegelik talent/tugevus peitub ja kuidas sina saad seda kõigest tunni ajaga teha
- Kuidas teha raskeid otsuseid nii, et see juhataks sind pikaajalise emotsionaalse rahulolu suunas
- Kuidas ma leidsin oma elus spirituaalse tee, milliseid erinevaid praktikaid olen proovinud ning milline on minu kogemusest lähtudes kõige efektiivsema mõjuga
- Kuidas ma Amsterdamis oma esimese maagiliste seente kogemuse sain ning mida ma õppisin
- Kuidas ma 29. aastasena tegin kinnisvarasse comebacki, et ehitada üles “Wolf Of Wall Streeti” laadne müügifirma; milline rock’n’roll see teekond oli ja kuidas see kõik poole aastaga täiesti põhja käis
- Millised on minu tulevikuplaanid seoses töö, spirituaalsuse, muusika ja kodu loomisega
Podcasti kuulamiseks kliki allolevale nupule.
Olgu jõud sinuga, mu sõber!
