23. september, kolmapäeva hommik. Ma jooksen mööda kruusateed. Hommikupäike loob Jausa külas imeilusat ärkamise meeleolu.
Kuid sellele vaatamata tunnen, kuidas iga sammuga süveneb minus üha suurem hirm.
Me olime Merliniga eelmisel õhtul kokku leppinud, et hommikul lähme esimese asjana õue jooksma.
Nimelt siia kolides tunnen päris tihti, kuidas keha on rammestunud. Jah, ma teen aeg-ajalt õuetöid ja toimetusi, aga see pole pooltki see sport, mida tegin eelmisel aastal Vanalinnas elades.
Tol ajal oli hommikurutiiniks kella 5-st või 6-st ärkamine ning esimese asjana kohe õue minek, et vähemalt 20 minutit teha muutuvas tempos hommikujooksu.
Koolitaja Robin Sharma kirjutas raamatu “Kella 5 klubi”, milles räägib, et kui hommikul esimese 20 minuti jooksul end intensiivse spordiga higistama saad, tuleb hea päev.
Sest sport tõstab ajus dopamiini taset ning vähendab hirmu tekitavat kortisooli. See “ajukokteil” loob hea enesetunde, positiivse meeleolu ning soodsa eeltingimuse edukale päevale.
Kuid sel hetkel kui ma seal mööda küla teed jooksin oli kortisool minus hoopis tõusmas.
Miks?
Mäletan oma lapsepõlvest üht traumeerivat päeva. Ma olin umbes 4 aastane ning ema viis mind käekõrval Merivälja lasteaiast koju.
Olime juba peaaegu kodutänava ristmikul, kui ühtäkki ründas meid suur, hirmsa välimusega ja kuri koer. Mäletan, kuidas ema võttis mu kätte, tõstis mind üles ja keeras koerale selja, et mind kaitsta. Ohverdades seeläbi enda.
See oli sedavõrd ebameeldiv kogemus, et täna, 26 aastat hiljem, on see stseen siiamaani mu mälus.
Tol päeval lahenes olukord õnneks kiiresti, sest koera omanik ilmus mõne hetke pärast välja ning pani loomale rihma külge.
Sellegipoolest juhtus 6 aastat hiljem (kui olin kümnene) nii, et sattusin ootamatult ühe rotveileri ohvriks. Vigastuste tõttu pidin käima ka operatsioonilaual, et end õmmelda lasta.
Sellest kõigest tulenevalt elab kurjade koerte suhtes minus alateadlik hirm.
“Lähme teeme selle “põlenud lauda ringi”,” oli Merlin mulle jooksu alguses öelnud. See on väike ring, kus ring liigub läbi küla ning tuleb tagasi mööda Põlenudlauda teed. Selline paras distants hommikujooksuks.
Kuid kui ma seda lauset kuulsin, siis tekkis minus alateadlik tõrge. Sest see eeldas, et pean mööda jooksma ühest konkreetsest teeäärsest hoovist, kus on kuri koer.
See koer läheb iga kord ülinärvi, kui keegi mööda läheb ning jookseb sellise hooga traadist võrkaia poole, et tekib tunne nagu ta sööstab kohe läbi aia või hüppab sellest üle.
Aga vaatamata hirmule otsustasin end kokku võtta ja minna.
Ja ma olen üksi, sest Merlin rasedana otsustas kõndida ning jääb kaugemale maha.
Koer hakkab haukuma juba enne, kui ma aia lähedale jõuan. Ning siis jõuan temani. Olukord läheb intensiivseks.
Haugub ja jookseb mulle mööda aia äärt järgi.
Otsustan, et ei tee temast välja, vaatan otse ette ning lasen muutumatus tempos rahulikult edasi.
Samal ajal aga teades, et kui ta tänavale pääseb, pean hüppama üle aia kellegi teise hoovi, et end päästa.
Mõni moment veel ja…
“Huhh!” tunnen kergendust, kui olen koera juba kaugemale selja taha jätnud ning ta jääb lõpuks vait.
Mõnele võib see tunduda justkui tühine asi ja ega ma võibolla polekski sellest stseenist siin blogis kirjutanud, kuid hirmudest ja väljakutsetest rääkimine on vast huvitavam, kui imelisest elust ja sellest kuidas kõik on koguaeg 100% hästi.
“There’s no story without struggle.”
Põlenudlauda teele jõudes näen, et Merlin kõnnib mulle vastu. Aga ta ei ole üksi.
Tal on kaasas naabrimehe koer, Ossi. Merlinile koerad väga meeldivad ning võimalus naabri koera jalutada teeb teda rõõmsaks.
Teen Ossile pai ja tervitan teda. Ossi on noor ja tore ja sõbralik kutsu.
Joostes kodu poole peatun naabrimehe aia ees ja tervitan teda teades, et kohe saan taaskord kuulda igasuguseid lugusid.
Ja nii Juha räägibki mulle lugusid Sepa Liisust (meie talu esimene omanik, sepp ja metsavaht), Leegitsevast Ljudmillast (nõukaaegne Hiiumaa staarbaleriin) ja sellest kuidas Austraalias toimuvad lambapügamise võistlused, kus lammast pügatakse sekunditega.
Lambapügaja on huvitav amet. Ka Juhal käib lambapügaja.
Koju tulles lootsin, et sooja vett veel on.
Meil siin nimelt see väike probleem, et sooja vee saamiseks peame tegema sauna ahju tule. Ahju olime kütnud, aga eelmisel päeval.
Aga see ei ole kõige hullem. “Maale kolimise päeva” raames käisin Hiiumaa valla kutsel osalemas kohalike diskussioonipaneelis (vaata järgi siit), kus räägiti, millised on uushiidlaste väljakutsed.
Üks neiu rääkis, et neil pole üldse vett! Nii et meil on isegi hästi läinud.
Paljudel, kes siia tulevad, on sama mure, millest ka mina mõelnud olen: kuidas ja kellega võiks tutvuda, et siit saarelt uusi sõpru leida?
Praegu aga tundub, et meie jaoks hakkab see mure vaikselt lahenema, sest viimasel kuul on meie ellu tulnud mitmeid uusi toredaid inimesi.
Mõni on kirjutanud mulle blogipostituse järgselt meili ning osade inimestega saime tuttavaks Emmaste noortekeskuses, kui diskussioonipaneeli otseülekanne lõppes.
Ka mööda saart ringi rännates oleme tutvunud uute inimestega, kellel on justkui sarnased maailmavaated nagu meil (ehk siis veits “metsapoole” nagu üks naisterahvas ütles).
Lisaks, on tublid ja usinad loonud uue Facebooki grupi (nimega “Hiiumaa trehv”) neile, kes soovivad Hiiumaal inimestega tutvuda, et uusi sõpru leida. Kiidan algatust!
Aga nüüd tuleks ikkagi selle kolmapäeva juurde tagasi.
Vesi oli leige, aga ajas asja ära. Pärast hommikusööki hakkasin tööd tegema.
Töö leidmine siit Hiiumaalt on ikka retsilt raske ülesanne. Eriti meiesuguste pirtsakate Y-generatsiooni esindajate jaoks, kes ei taha töötada vaid selleks, et raha teenida.
Me tahame tunda, et meie tegevusel on mingisugune sügavam mõte. Kui varasem generatsioon väärtustas eelkõige palganumbrit (mis on kohalikes ettevõtetes šokeerivalt madal), siis Y-generatsioon väärtustab missiooni.
Kui varasem generatsioon väärtustab mugavust, siis meie väärtustame enesearengut. Kui varasem generatsioon väärtustas oma ülemust, siis meie väärtustame oma treenerit (coach).
Kui varasem oli fokusseeritud oma nõrkustele, siis meie tahame realiseerida oma tugevusi.
Koolitaja Alar Ojastu on uue ajastu juhtimisest kirjutanud võrratu raamatu (“Ratsionaalne emotsionaalsus”).
Kui sa oled firma juht, kes on hädas sellega, et su töötajad ei ole piisavalt produktiivsed, siis enne kui neile e-mailidega lahmima hakkad, ole hea, loe läbi see raamat.
Täna moodustab 70% tööjõust just Y-generatsioon ehk inimesed, kes on sündinud ajavahemikus 1980-2002.
Seega vana mentaliteediga juhtide jaoks on see alles probleemi algus. Kui nad oma suhtumist ja juhtimismetoodikaid ei muuda, siis olen veendumusel, et järgneva kümne aasta jooksul läheb enamik neist firmadest lihtsalt pankrotti, kuna kaadrivoolavusest tekkiv ressursikulu muutub seniületamatult suureks.
Olles eelmisel aastal juhina töötanud uskumatult ägeda sisekultuuriga ettevõttes, oleks siin saarel vanakooli juhtimise alluvuses tuim käskude täitmine nagu enesele hinge pussitamine.
Jah, radikaalne suhtumine, aga sorry – see teema sütitab mind.
Üks kõige kirglikum teema minu jaoks on tõeliselt rahuldustpakkuva töö ning töökeskkonna loomine.
Elu on liiga lühike, et töötada kohas, kus sind ei usaldata, kus sa ei saa rakendada oma tegelikke tugevusi, kus ei toimu arengut, kus sul ei lasta ise otsustada, kuidas, kellega ja millal ära teed, ning kus su kolleegid on päevast päeva nagu närtsinud lilled.
Minus on tugev missioonitunne aitamaks juhtidel transformeerida oma organisatsiooni kultuuri, et luua erakordse energiaga meeskonnavaim.
Ma olen seda ühe korra juba edukalt teinud.
Tõeliselt tugeva sisekultuuriga firma meelitab ligi tipptalente, pakub megasuurt rahuldust töökohana ning teeb uuringute järgi ka ca 16 korda rohkem käivet, kui “vanakooli” juhtimisega firma.
Just seetõttu olen ülitänulik Larsile ja Evelinile, kes näevad seda väärtust, mida ma nende meeskonnale pakkuda saan.
Nad on andnud mulle võimaluse, et aidata viia nende tiimi heaolu, produktiivsus ja mõju seninägematutesse kõrgustesse.
Seega alates septembri lõpust töötan juhtimisnõustaja ja produktiivsuse treenerina Skanton Kinnisvara ridades.
Ma saan seda tööd teha siit Hiiumaalt tingimusega, et kord kuus käin nendega ka füüsiliselt kohtumas.
Ja kuna Skantoni juhatus pidi nädalavahetusel Hiiumaale tulema, hakkasin kõneall oleval kolmapäeval tegema ettevalmistusi, viimaks läbi sisekultuuri transformeerimise teemalist juhtide töötuba.
Ma istun köögi laua taga, arvuti ees lahti ning kirjutan usinalt tegevuskava punkte.
Aga siis astub uksest sisse minu isa.
Kuna tal on kombeks tulla ja delegeerida mind ilma pikema ette teatamiseta õue tööd tegema, siis tunnen, kuidas pulss tõuseb.
Ära saa valesti aru: mulle väga meeldib teda aidata ning õues igasuguseid füüsilisi töid teha. See arendab füüsist ning õpetab olulisi asju.
Kuid kui mul on parasjagu mingi töö arvutis pooleli, mille pean tähtajaks valmis saama, muutun tahestahtmata murelikuks.
“Ma mõtlesin, et lähen vaatan oma paati kanali ääres. Kas soovid ka kaasa tulla?” küsib ta.
“Okei, tööd tegema ei delegeerida,” mõtlen endamisi. “Ja ilm õues on super… Hää küll, miks mitte. Tasub kasutada võimalust, et isaga aega veeta, kuniks seda veel on,” teen endamisi otsuse. Õnneks mul veel neli päeva aega, et koolitust ette valmistada.
Kui isa paadi veest tühjaks loopisin, sõitsime sellega üle kanali parvesaunani.
“Täna on perfektne ilm, et sauna teha,” tunnistasime mõlemad, kui olime mõnda aega parvesauna terrassil vaateid ja tuulevaikust nautinud.
Kuna oli tunne, et see võib olla selle aasta viimane ideaalne võimalus, et parvesauna nautida, leppisime kokku, et kell 15 tuleme siia tagasi.
Enne aga läksime Merliniga väikese ringreisule Käinasse. Kuna Merlin oli eelmisel päeval toonud Rannu pubist ebareaalselt maitsva toidu, siis tahtsin kogeda samasugust elamust.
Kanadalastel on selline roog nagu poutine. See on friikartulid juustuse kanakastmega.
Kuna me liha sööme peaaegu, et üldse mitte, siis palus Merlin friikartulitele panna menüüs olevat kana-suitsujuustu kastet nii, et kana tükid nokitaks välja.
Ja nii, täiesti kogemata valmis minu elu esimene ja tõepoolest ebareaalselt maitsev poutine.
Niisiis tulime Rannu pubisse tagasi. Ja märkasime, et seekord oli menüüsse tekkinud taimetoit (kukeseene kaste)! See oli rõõmustav uudis.
Aga suitsujuustu-kana kastmega friikatele ta ikkagi maitse poolest ära ei pannud.
Pärast lõunasööki tekkis mõte külastada minu lemmikkohta Käinas.
Selleks ei ole miski muu, kui Käina raamatukogu.
“Kui sisse lähme, laseme Tiinal sulle raamatukogu tuuri teha! Ta teeb seda nii entukalt!” ütlen Merlinile.
Sisse astudes tunnen end nagu laps kommipoes. Tervitame Tiinat.
“Minu kaaslane Merlin on siin esimest korda. Äkki saate talle väikese tuuri teha?”
Ja nii ta tutvustabki, samade sisseharjutatud lausetega, seda vahvat kohta.
“Mida sügavamaks läheb, seda nooremale lapsele mõeldud ruum,” viitab ta raamatukogu lastealale.
Märkame Merliniga lasteruumi laual korvikest, mille sees on vurrid.
“Vaata, need nagu meie naabrimehe, Juha, vurrid,” naljatleme endamisi.
“Need ongi Juha vurrid!” ütleb Tiina. Selle peale süveneb minus arusaam, et me ju oleme ikkagi Hiiumaal.
Kui öeldakse, et Eesti on väike, siis Hiiumaa on ju selle kõrval ikka täitsa pisi.
“Meile tuleb 9. oktoobril külla kirjanik Ilmar Tomusk,” reklaamib Tiina.
“Ahah…” ei oska ma selle peale esialgu midagi kosta.
Aga siis hakkasin mõtlema: “Ilukirjanduse loomise vastu on mul viimasel ajal ju huvi tekkinud. Ja kirjanikuga juttu vesta ei oleks paha mõte. Ilmselt on neil ka see häda, et kirjanik tuleb, aga Hiiumaalt ei saa inimesi kokku, kes ürituset osa võtaks.”
“Hää küll, ma tulen,” ütlen Tiinale. “Aga siis ma võtaks mõne tema raamatu ka, et saaks enne ta tööga tutvuda.”
Mind juhatatakse noorte kirjanduse riiulite juurde. Silma jäävad raamatud “Algaja ajaränduri seiklused” ja “Seiklused paralleelmaailmas”.
Tekib uudishimu. “Noh, need on muidugi selline ulme kirjandus…” ütleb Tiina justkui eeldades, et see ei ole minu maitse.
“Ulme on hea,” vastan talle. Otsustan võtta need kaks Ilmari raamatut ning ka ühe Herman Sergo oma (“Lootsitoa jutud”).
“Kuidas “Jänki seikluste” lugemine läheb?” küsib Tiina. Selle raamatu olin kaasa võtnud oma eelmisel külastusel.
“Eee… väga hästi! Eile õhtul just lugesin seda peatükki, kus ta…”
“…lambaid püüdis,” lõpetab Tiina mu lause.
Me oleme Merliniga siiamaani sellest šokis. Kuidas ta teadis?
Ega siin ongi kaks varianti. Ta kas hiilis hommikul, kui jooksmas olime, meie magamistuppa, ning vaatas, kus mu järjehoidja raamatu vahel on…
…või on raamatukoguhoidja Tiina meie kohalik selgeltnägija.
Ta on ilmselt ammu juba kõik maailma sündmused ette ennustanud, kuid igaks juhuks ei julge oma andeid välja näidata.
Sel korral lihtsalt libastus.
Uurisin talt veel ühe salapärase raamatu kohta, mis hetkel minu aaretejahi prioriteediks on.
Tegu on ühe ulme-, fantaasia- ja õuduskirjanduse kategooriasse kuuluva teosega, mis aastatel 2002-2003 võitis nii Hugo, Nebula kui Bram Stokeri auhinna parima romaani eest. Briti meediaagentuur The Guardian nimetas selle saja parima 21. sajandi raamatu sekka.
See ilmus 2004. aastal ning seda ei ole võimalik osta, sest see on (eesti keelsena) igalt poolt välja müüdud.
Tänu Tiinale sain teada, et Hiiumaal tõepoolest üks eksemplar on. Kärdla raamatukogus.
Ma ei julge raamatu nime siin välja öelda, sest muidu on raudselt nii, et kui Kärdlasse seda otsima lähen, on keegi selle ära võtnud.
Ja Hiiumaal laenutatakse raamatuid tähtajaga “siis kui läbi oled lugenud”, nii et sellega kaoks igasugune lootus seda raamatut lähiajal lugeda.
Raamatukogust liikusime koju ja kodust läksin isaga paadile.
Paadiga sõitsime mööda kanalit parvesauna poole. Tunne oli nagu sõidaks mööda Amazonase vihmametsas jõge.
Isa väidab, et see olevat Hiiumaal üks väheseid, kui mitte ainuke, jõgi, millel saab paadiga sõita.
Parvesaunal tegime ahju tule, panime terrassile toolid-lauad ning asusime ilma nautima, õlut jooma ja kaarte mängima.
Võrratu hetk. Need on need hetked, mis tuletavamad mulle meelde, et Hiiumaale kolimine oli kõige õigem otsus üldse.
Samal hetkel kirjutas mulle ka üks võrratu inimene – Katrina, kes oli äsja Hiiumaal käinud meie naabrimehega juttu vestmas, et saada rohkem teada oma esivanemate elu kohta.
Ta avaldas mulle tänu, et olin talle teejuhiks Hiiumaale tuleku mõttesse võtmisel, sest sellest reisist (millest põgusalt ka eelmises postituses kirjutasin) oli saanud kõige erilisem Hiiumaa külastus tema elus.
Ta mainis ka, et minu eelmine postitus puudutas tema hinge.
Tema sõnad tegid mind rõõmsaks. Imetlen inimesi, kes võtavad aega, et avaldada oma tänulikkust.
Tänapäeva maailmas on seda kriitiliselt vähe.
Sõnadega olukordadele tähenduse andmine on minu arvates maagia selle kõige puhtamal kujul.
Sest see võib muuta inimese suhtumist elusse. Ehk teisisõnu see aitab muunduda inimese sisemaailmal.
Ja kui sisemaailm muutub, siis muutub ka välismaailm, sest see mida me väliselt kogeme on peegelpilt meie hingest.
Olles lugenud ja saanud tohutut inspiratsiooni Carol Pearsoni raamatust “Awakening The Heroes Within”, mis räägib, et igaühes meist on peidus kangelase arhetüüp…
…võin öelda, et Katrina on maagi arhetüübi kõige säravam ja muinasjutulisem näide.
Maagi missiooniks siin elus on aidata inimestel terveneda ning oma elu transformeerida.
Maagil on võime rännata erinevate reaalsuste ja teadvuse seisundite vahel, et tuua abivajajatele olulist informatsiooni.
Maagi arhetüübid võivad olla näiteks šamaanid, arstid, psühholoogid, tervendajad ja organisatsiooniarengu treenerid.
Olles teinud raamatu lõpus oleva spetsiaalse psühholoogilise testi, sain teada, et ka mina olen arhetüübilt maag.
Kogu see arhetüüpide teooria toetub analüütilise psühholoogia rajaja Carl Jungi uurimustöödel ja avastustel.
Kui sa tead oma arhetüüpi, siis sa tead, mida su hing maailmale anda (ning maailmalt saada) tahab.
Üks lihtsamaid ja võimsamaid viise, kuidas maag reaalsuse muundumist esile kutsuda saab ongi situatsioonidele tähenduse andmine.
Näiteks olukorras, kus on juhtunud midagi väga halba, võib maag sinus esile kutsuda oluliselt lootusrikkama ellusuhtumise.
Lootusrikkus on ilmselt üks olulisemaid aspekte siin elus. Õnne vastand ei ole kurbus. Õnne vastand on lootusetus.
Ja inimene, kelle elus puudub lootus…
…võib kiiresti jõuda sinna, kus ta tunneb, et kõik on mõttetu.
Nii palju siis maagidest.
Aitäh sulle, Katrina, et nii minu, Merlini, kui paljude teiste inimeste ellu sedavõrd märkimisväärse koguse maagiat viimase aasta jooksul toonud oled! Sa oled lihtsalt uskumatu!
Ja nii ma läksingi, olles Katrina maagiast positiivsust täis süstitud, sauna!
Pärast tulist leili hüppasin vette. Värskendav ja mõnus!
Aga üsna peatselt hakkas ka väga külm, nii et ronisin sealt päris kiiresti välja.
Pärast parvesauna rännakut liikusin koju, kus vaatasime Merliniga telekast uudiseid, pärast mida asusin lugema Ilmar Tomuski “Algaja ajaränduri seikluseid”.
Väga lihtne ja kiire lugemine. Mulle klikkis see raamat kohe, sest minus tekkis seos Vadim Zelandi “Transurfingu” ja Christopher Nolani loominguga.
Kvantfüüsika on üks müstiline teadusharu.
Viimase aja kirjandusest on mulle meelde jäänud momendid, kus autor tsiteerib Albert Einsteini.
Eriti kõnetavad mind need järgnevad kaks tsitaati:
1. “Kujutlusvõime on tähtsam, kui teadmised.”
2. “Kui tahad, et su lastest saaksid targad inimesed, siis loe neile muinasjutte. Kui tahad, et nendest saaksid veel targemad inimesed, siis loe neile veel rohkem muinasjutte.”
Ühel hetkel, kui raamatut lugesin, haaras mu tähelepanu alt korrusel kostuv heli.
Kõlab nagu Merlin sööb lusikaga kausist jäätist. See ajab ka mulle jäätise isu peale ja tõttan juba trepist alla kööki, kui ühtäkki peatab mind Merlini käsk: “Ära tule siia!”
“Miks?!” küsin hämminguga.
“Ma ei taha, et sa seda näeksid! Terve oma raseduse jooksul ma ei ole mitte kunagi nii palju oksendanud,” vastab ta.
Ta oli kraanikausi umbe oksendanud ja tühjendas seda lusikaga.
Läksin siis üles tagasi. Jäätist niikuinii meil õnneks kodus ei olnud, nagu hiljem välja tuli.
Enne magamaminekut mõtisklesin selle peale, kuidas mu elu viimaste kuudega märkimisväärselt muutunud on.
Mõtlesin ka “Transurfingu” raamatu peale. See on mul veel poole peal, sest see on üks paks ja mitte kõige libedamalt loetav teos, kuid selle tarkused on väärtuslikum kui kuld.
Viimasel ajal on maailm justkui iseenesest täitnud mu soovid, ilma et peaksin liiga hullult selle nimel pingutama. Just sellest “Transurfing” räägibki, ja tundub, et see on hakanud reaalust mu ümber juba muutma. See on sedavõrd märkimisväärne, et sellest pean kirjutama täitsa eraldi postituse.
Igal juhul, selline oli minu kolmapäev, 23. september aastal 2020, Hiiumaal.
Kui sa siiani lugemisega välja jõudsid, siis kiidan sind!
Ja et tulevikus oma blogi sisu põnevamaks muuta, küsiksin sult:
Millistest teemadest võiksin sinu arvates kirjutada? Kas on miskit, mis pakub sulle huvi? Või ehk on sul mulle mõni küsimus?
Mulle meeldib kahekõne oluliselt rohkem, kui monoloog, nii et kirjuta mulle või avalda arvamust siin kommentaariumis! 🙂
Igal juhul aitäh, et lugesid! Ja olgu entusiasm sinuga!
